Postimees 1910. aastal: kahe lehe iseäralik sõprus

Iseäralik sõprus maa-meeste kulul. Kaks sõpra ulatavad hulga maa tagant liigutavas üksmeeles teineteisele käed.

Üks on «käremeelne» Eesti leht Tallinnas. Tema ei tea küll veel, mis tema õieti tahtma peab. Ainult üht tahab tema: teda peaks natukenegi tähele panema hakatama. Sellepärast otsib tema kange agarusega, kas ühiskonnas ei oleks veel mõnda huvi olemas, mille nimel välja saaks astuda, et siis kogudus korjuma hakkaks, kes tema väljaandmise kulud kannaks. Otsimisel näikse mehed nii arvamisele jõudnud olevat, et õnne selsamal pinnal katsuda tuleks, kus uued mehed ennegi «võitlust elu eest» ürjata on püüdnud. Nimelt on terve Eesti ajakirjandus pääle mõne haleda-võitu maleva-sõnamehe rahvuslisel alusel töötamas.

Tallinna ajakirjanduslised ettevõtjad on aga kuulnud, et mõned uued lehed omal ajal rahvuslise mõtte vastu kirjutades tööliste ringkondades teatavat vastukõla on leidnud. Et neil nüüd midagi ütelda oleks, mida teised mitte ütelda ei taha, siis katsub Tallinna eluvõitleja aegajalt, kuigi argliku ettevaatusega, häält teha – Eesti rahvuslise mõtte vastu.

Teine sõber Riia suurkapitali häälekandja, kes ka Balti Saksa vabameelsemate suurpõllumeeste nimel võib kõneleda. Temagi näeb Eesti rahvuslisest mõttest ainult halba.

Mõlemad sõbrad on, nagu ajakirjanduse ülevaatest näha, sellepoolest ühelmeelel, et see täiesti jõle on, kui «Postimees» kodumaa ja rahva tuleviku pärast Balti Saksa suurpõllupidamise vastu kulturalisele võitlusele üles kutsub.

13.09.1910