Tarmo Pikner: oleme endile vabatahtlikult loonud viienda võimu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarmo Pikner
Tarmo Pikner Foto: Erakogu

Kui moodsas riigiehituses peab olema kolm sõltumatut võimu ja neljandaks on nende kõrvale paigutatud ajakirjandus, siis tänaseks oleme endile vabatahtlikult loonud viienda võimu – sotsiaalmeedia, kirjutab endine riigiametnik ja poliitikavaatleja Tarmo Pikner.

Nõukaajal oli kasutusel salapärane tähekombinatsioon – K.S.R. ehk keegi saunas rääkis. See oli parool, mis kandis edasi infot, kuulujutte või lihtsalt riigivastaseid anekdoote. Aga miks just saunas?

Saun oli pulmapeo järel ainuke koht, kuhu suurem hulk rahvast vabatahtlikult kogunes (ülejäänud rahvakogunemised olid kohustuslikud). Neutraalne saun köitis rahvast oma täielikus alastuses. Lisaks inimese alastiolekule, võeti seal ka kehtinud riigikord alasti. Lahtiriietunult polnud pagunid olulised ja paarkümmend inimest said rahulikult ühise leiliruumi viiel trepiastmel unistada paremast riigikorraldusest. Ühesõnaga – saunameedia toimis täie auruga ja leiliga.

Tänaseks on inimmõistuse ja tehnika tormiline areng andnud meie käsutusse palju tõhusama relva - saunameediast on aretatud sotsiaalmeedia. See on relv, mis võib tappa. Kui juba tapab, siis on ta ka võim.

Isegi riigijuhid ajavad nüüdsel ajal asju sotsiaalmeedia kaudu, järelikult asi on tõsine.

Kui moodsas riigiehituses peab olema kolm sõltumatut võimu ja neljandaks on nende kõrvale paigutatud ajakirjandus, siis tänaseks oleme endile vabatahtlikult loonud viienda võimu – sotsiaalmeedia. Tõeline rahva võim (demos kratos kr.k.), ei mingeid valijaid, valituid ega pagunikandjaid – vaid rahvas kogu oma täiuses ja täiusetuses. Justnagu Periklese aegses Ateenas, kus igaüks võis avaldada arvamust otse tänaval (ja tehakse seal tänini).

Isegi riigijuhid ajavad nüüdsel ajal asju sotsiaalmeedia kaudu, järelikult asi on tõsine. Iseenesest mõistetavalt twitterdab hoolega E-riigi president, kuid kui juba Hiina president Xi Jinping lõi endale hiljuti Facebooki konto, on viimane aeg asuda suhtlema varjuderiigiga. Muidugi juhul, kui on veel keegi, kes seda teinud pole (tean vähemalt ühte).  

Kohtuvõim

Hiljutine kohtuvõimu lahend – kõrvaldada töölt Tallinna linnapea, pani mõtisklema, kuidas on sõltumatud võimud kasutanud oma repressiivaparaate ehk kas ja mil moel on võimukandjaid maha võetud või eemaldatud töölt. Mahavõtmise põhjused on olnud erinevad – kas kellelgi olid liiga pikad näpud, räägiti ebaausat juttu liiga ausa näoga või on lihtsalt sigatsetud.

Kolmas võim ongi just selleks loodud, et eraldada sikud lambukestest. Kohtuotsus kas jätab puhtad poisid ametisse või võtab pahadel pagunid maha. Seda, et kohus otse ütleb – «sina ei pea mitte töötama sellel ametipostil» – on tulnud ette haruharva, nüüdne oli teine kord. Tavaliselt võtab süüdimõistva otsuse korral pagunid võimukandjalt maha ametkond, kes pagunid õlgadele pannud.

Täidesaatev võim

Teise võimu – täidesaatva võimu puhul see just nii ongi. Seda muidugi seni, kuni süütuse presumptsioon otsa saab ja usalduskrediit lõpuni ära kasutatud. Kusjuures süülisuse presumptsiooni (eeldus, lad.k.) taha saab oi, kui kauaks peitu pugeda (juhtus, et isegi kaheksaks aastaks).

Kui asi kõigile ühtmoodi klaar pole, antakse pahadele poistele/tüdrukutele võimalus ise tagasi astuda, stiilis – «ega ma süüdi pole, aga heakene küll, kui te just nii soovite». Iseenese tarkusest tagasiastumisi on esinenud haruharva poliitilise vastutuse võtmisel, kui kõrge võimukandja kolleeg on osutunud pätiks või vargaks.

Seadusandlik võim

Esimese võimuga – seadusandliku koguga on asi keerulisem. Et säästa rahva esindajaid tüütutest pisiasjadest, on nad immuunseks kuulutatud. Riigikogu juhatus ei saa öelda – «sina ei pea mitte riigikogu istungitesaali nurka pissima (tõsielust) ja karistuseks jääd edaspidi koju!».

Kohtuveskid on suutnud siiski kaks sõkalt teradest välja jahvatada – liigne uudishimu kinnisvaraturul toimuvasse maksis kurjasti kätte. Teise kahe kange puhul ei suudetud esimese hooga immuunsusekilbist läbi murda, kuid kolmas võim pureb esimese võimu kallal armutult edasi. Ühele kirjapiilurile lõid valijad hingekella, teine valmistub luigelauluks kõrgeima kohtukulli ootuses.

Suure erandina on ette tulnud vabatahtlikult sunniviisilist tooli vabastamist – elamisload käes, võib jälle lihtrahva seas elada. Mõni rahva lemmik on suurema kogemuste pagasiga oma liistude juurde tagasi astunud, jättes mandaadiandjad pika ninaga.

Seega, lihtsalt spiikri haamrilöögiga ei saa rahva poolt väljavalitut tagasi lihtrahva sekka saata. Said mandaadi – kanna oma risti ise! Ja kannavad, kasvõi mustavärvi linnamaasturis, üks isegi kahes isejuhitavas autos korraga.

Ajakirjandus

Neljanda võimu - ajakirjanduse puhul on olukord märksa lihtsam. Sihtmärki tänitatakse ja tümitatakse seni, kuni vaesel patusel saab hing täis ja paneb ise lahkumisavalduse lauale.

Just sellise aplombika mahavõtmisega sai ajakirjandus hakkama kunagise justiitsministri kohalt kangutamisel - lihtsalt ei lastud inimesel rahulikult tööd teha. Selles häbiväärses loos oli oma süü ka Euroopa Liidul – oleks Komisjon jõudnud selleks ajaks kehtestada ettenähtud kilekoti maksu, poleks nii piinlikku lugu ehk juhtunudki.

Viies võim?

Kõige rohkem kirgi kütnud näidishukkamise pani aga toime äsja kehtima hakanud viies võim – sotsiaalmeedia.

No pidi siis elukogenud rahandusminister öisel ajal, närvilises olekus oma arvuti peale vihastama, hakates seda näppima. Kujutan ette, kuidas ta oma kolleegide keskel võis kostitada «sisserändaja poega» veelgi vängemate sõnadega, kuid need ei olnud must-valgel kirjas ja mitmekordne minister käinuks senini ringi rahandusministri pagunitega.

Õnnetuseks oli reetlik arvuti selge sõnumi sotsiaalvõrgustiku seinale toksinud ja erutunud pagunikandja end sinna paha aimamata risti löönud. Viies võim oligi sündinud!

Näete siis, mis omaaegsest saunameediast on saanud! Niisiis maailmas on veel üks maailm, mis päris maailmast palju suurem – virtuaalmaailm. Oleme sinna poole parajasti teel.

Kusjuures «virtuaalne» tähendus on «võimalik, kuid tegelikkuses mittetoimuv» (lad.k.). Äkki ei ole viimast lugu üldse toimunudki ja kunagine rahandusminister astus ilmaaegu tagasi? Ja viiendat võimu polegi olemas?

Ahjaa, suure saladuskatte all võin kinnitada, et Savisaargate oli tegelikult Putini poolt korraldatud - tähelepanu kõrvalejuhtimiseks Kohver-Dresseni vahetustseremoonialt. Et, kust ma tean? K.S.R. Keegi sotsiaalmeedias rääkis.

P.S. Vaene Xi Jinping, nüüd ta alles hakkab aru saama, millise supi sisse ta on sattunud ja tema mahavõtmine on vaid aja küsimus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles