Pagulasdiskussioon on nüüd liikunud õnneks mõnevõrra normaalsematesse raamidesse ning Twitteri avangardi ja sellele diametraalselt vastanduva seltskonna maitsetu hüsteeria pöörded hakkavad maha käima. Seetõttu on käes aeg käsitleda teemat emotsioonitult, puhtalt majanduslikust aspektist, sest just see on dimensioon, millel on tõenäoliselt meist igaühele kõige vahetum mõju ka siis, kui isiklikud kokkupuuted põgenikega jäävad põgusaks.
Euroopa on tõsises pagulaskriisis. Selles ei kahtle keegi. Kohe on kohal ka need, kes ütlevad, et see viib nüüd Euroopa ja selle institutsioonide kohati niigi habraste traagelniitide kaootilise laialihargnemiseni. Ma ei ole nõus. Ajalugu seda väidet ei toeta.
Kõik Euroopa viimase kolme aastakümne kriisid on viinud suurema integratsioonini. See on paljuski tingitud sellest, et Euroopa riigid ei ole enam kuidagi võimelised üksinda hakkama saama ei geopoliitiliste ega majanduskriisidega.
Praegune olukord on loonud objektiivse vajaduse Euroopa Liidu (ja Schengeni) ala välispiiride kaitsmiseks. Kuna rahaliselt kipuks kaitsmise raskeim koorem langema niigi hädas Kreekale ja Itaaliale ning probleem on ühine, on pagulaskriisi esimene oluline majanduslik aspekt, et see kriis tõukab Euroopa Liitu taas fiskaalunioonile lähemale. Kas see on halb või hea, ei ole praeguse mõttearenduse teema.
Teine majanduslik aspekt on Euroopa paratamatu vajadus «uute inimeste» järele. (Potentsiaalne) majanduskasv on tootlikkuse ja töötajate arvu kasvu funktsioon. Vananevas Euroopas on teatavasti suurim probleem just viimasega. Samas ei ole mingit garantiid, et migratsioonivoog transformeerub tööjõuks ega jää niigi pingelistele riigieelarvetele väga pikaks ajaks koormaks.
Paraku on keskmine Süüriast pärit pagulane selgelt vähem arsti või inseneri nägu, kui näiteks sakslased sooviksid. Süürlaste haridustase on kahjuks keskmiselt madal isegi oma piirkonnas. Seega on «uute inimeste» või tegelikult tööjõu otsimise kontekstis pigem tõenäoline, et pilk pööratakse Euroopa Liidu sisse, kus võib leiduda kvaliteetsemat ja liikumishuvilist tööjõudu.
Kesk- ja Ida-Euroopas on kümnete miljonitega mõõdetavat inimkapitali, kes võib olla huvitatud kolimisest Lääne-Euroopasse. Praegu täistööhõivega (!) Saksamaa suunab oma fookust, et meelitada ligi tööjõudu just nimelt Euroopa Liidu seest. Seda enam, et paljudele ilmselt üllatusena on türklased hakanud tasapisi kodumaale kolima ja eelmisel aastal läks türklasi juba Saksamaalt rohkem ära, kui asemele tuli.
Erinevalt majandusprotsessidest on demograafilised protsessid (ja neist otseselt tulenevad majandusprotsessid) suhteliselt hästi prognoositavad ning Saksamaa praegune tööjõupuudus on muutnud sakslased maiaks just Ida-Euroopa tööjõu järele. Seega, jah – pagulasi vajatakse nagu õhku, kuid mitte igasuguseid pagulasi.
Kolmas majanduslik aspekt on seotud nafta hinnaga. Või vähemalt selle pakkumise/kättesaadavusega Euroopale. Kui Euroopa on oma tegevuses otsustav ning Liibüa suudetakse stabiliseerida ja seealt tulev migratsioonivoog kontrolli alla saada, plaksutavad Euroopa rafineerijad käsi.
Enne (2011. aasta) revolutsiooni tootis Liibüa kaks miljonit barrelit päevas, mis leidis tee just Euroopasse. Kodusõja ajal kukkus tootmine kokku, kuid pagulaskriisi lahendamine loob konteksti, kus Liibüast ei tohi saada uus Somaalia. See aga toob kaasa vajaduse olukord riigis stabiliseerida, mis loob eelduse naftatoodangu taastumiseks.
Kui kokkuvõtteks vaadata pagulaskriisi olemust, siis on tõenäoline, et seda hinnatakse lihtsalt üle. Loomulikult tahaks väga paljud ja järjest enamad kolida arenenud maailma. Konfliktid, kliimamuutus ja populatsiooni kasv suurendavad seda soovi tulevikus veelgi. Samas seab geograafia siin selged piirangud.
Aasiast ei ole Euroopasse lihtne jõuda, sest ees on Iraan ja Venemaa. Ka Põhja-Aafrika ja araabia maade jäigad režiimid pole need, mis saaks kujuneda ideaalseteks pagulaskoridorideks. Seega on Sahara-tagusest Aafrikast liikuma saamine riskantne ja kallis. Need, kellel võimalik, ilmselt võtavad selle tee ette. Need, kellel mitte, kas kannatavad kohapeal või on sunnitud rahulduma vähesema liikumisega.