Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mihkel Mutt: talendid koduseks tarbimiseks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mihkel Mutt | FOTO: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt leiab, et «Talendid koju!» on samasugune pimedas vilistamine kui öelda «Naised sünnitama!». Rahvustunne ei ole miski, mis on kõigil ühtemoodi tugev.

Üksüheselt võetuna käib see loosung – «Talendid koju!» – vastu osale meie uuema aja rahvuslikust mütoloogiast. Viimses on selget soovi väljapoole, saada eurooplaseks (tänapäeva mõistes maailmakodanikuks).

Võtame «tabamata ime» fenomeni. See on negatiivne näide, sest ime jäi lõpuks ju tabamata. Aga koht, kus selle tabamist oodati, oli ju ikkagi kaugel, mitte Eestis. Talenti, viiuldaja Leo Saalepit oodati koju ainult selleks, et ta oma imet ka suguvendade-õdede ees näitaks, neilgi laseks osa saada talle langenud aupaistest. Siis aga oleks tema tee viinud taas võõrsile, kus imet suurendada.

Talendi koht ei olnud kodus koti peal. Miks tahta seda nüüd? Imed – mida väikerahvas vajab praegu täpselt nagu saja aasta eestki – saavad kergemini toimuda mujal, suurema publiku ees. Sest imet peavad teisedki tunnistama. Talenti on raske kodus säilitada. Me ei saa teda külaliste tulles paberist mähkida ja demonstreerida: vaadake, meil on siin talent!

Raske on rääkida talendist üleüldse ja ka «koju»(tulek) on tänapäeval järjest suhtelisem. Kas see tähendab kohta, kus talent maksab oma maksud? Mis ala esindajaid silmas peetakse?
Võtame spordi, kus talendi ja raha suhted on üksüheselt selged.

Igaüks teab, et mängijad ei arene, kui üksnes kodus üksteiselt mõõtu võtta. Paljud ongi välismaal. Mõnel päeval võtab natuke naeruväärsegi kuju, kui saavutuste loetelu koosneb peamiselt sellest, kuidas ühe või teise eesti mängija koduklubil läinud. Kas peaksime Lindpere, Patraili ja kõik teised tagasi kutsuma? Barutost rääkimata. Miks me ei nõua, et Kaia Kanepi üksnes Haapsalus Promenaadi tenniseklubi väljakul palli kõksiks?

Kindlasti ei mõelnud üleskutse tegijad, et meie tippdirigendid peaksid kogu aeg kodus orkestreid juhatama.

Kui kojutulekut ei nõuta sportlastelt ja loovintelligentsilt, siis miks teadlastelt? Eestil ei ole Hiina rahakotti, millega too suudab oma Stanfordis, Berkeleys ja mujal õppinud ja stažeerinud teadlaste tarvis luua kodumaal analoogilised laboritingimused, kus tööd jätkata. Hiina teadlasi ongi kodumaale naasnud, sest miks mitte, kui tingimused ja palgad on samad.

Aga eks kodus kummita ikka sünergia puudumine. (Igaks juhuks osutagem kasvava Hiina-vaimustuse sekka, et ainsad Hiinaga seotud Nobeli-võitjad on olnud Prantsusmaal elav eksiilkirjanik, dalai-laama ja nüüd dissident.)

Vahemärkusena: eesti teadlased välismaal saaksid «eesti asja» teisiti ajada. Kui näiteks keegi on mõnes maailma teaduskeskuses professor, siis ta võiks üritada noori eesti teadlasi sinna stažeerima saada. See oleks midagi tõelist.

Keda siis üldse koju kutsutakse? Kõigi eelduste järgi kõrgtasemel professionaale. Siinkohal ei pääse indiviidi ja riigi või ühiskonna vahekorrast. Üleskutset koju tulla saab tõlgendada kui isiku allutamist millelegi abstraktsele, igal juhul millelegi, mis on temast «suurem». See ei ühti lääne tänapäeva mõttemaailma ühe alussambaga, milleks on inimese vaba eneseteostuse pidamine ülimaks hüveks.

Kas indiviid on ennast teostades õnnelikum kui osaledes milleski endast «suurema» elus, st tunnetades end eelkõige hõimu, sekti või rahvuse liikmena – see on filosoofiline küsimus. Praktikas pole vastustega suurt peale hakata.

Tuleb ka tõdeda, et kõikidel inimestel ei ole kõiki tundeid. Mõni ei taha paljuneda, mõnel puudub religioosne «instinkt», mõnel erootilised vajadused jne. Mõnel puudub aktiivsel kujul rahvustunne. See paistis näiteks Sten Tamkivi ja hiljuti Kadri Kõusaare «seksturistlikust» maailmakäsitlusest EPLis.

Mina küll ei suuda neid sellepärast hukka mõista, sest on mitu korda hullemaid puudujääke. Ja paradoksaalsel kombel «kuuluvad» ju näiteks mõlemad mainitud ikka Eesti juurde – juba sellega, et siin sõna võtavad. Tõeliselt kadunud ongi need, kellest me ei teagi, et nad kadunud on.

Raske uskuda, et kasvatusega saaks siin palju muuta. Öelda praegu «Talendid koju!» on samasugune pimedas vilistamine kui öelda «Rahvas kirikusse!» või «Naised sünnitama!».

Samas eksivad kahtlemata need, kes peavad eestluse säili(ta)mist mingiks romantiliseks uduks. Asi pole üksnes eestluses, vaid ka lätluses, okinaavaluses jne. Iga väljasurnud keele ja kultuuriga jääb inimsugu vaesemaks, see on teaduslikult tõestatav. Mitmekülgsus on rikkam, huvitavam ja elujõulisem. Ühetaoline globaalkultuur viib inimsoo taandarengule.

Siinkohal võiks muidugi taas küsida, kas indiviidi seisukohalt midagi muutub, kui  asendada üks puuslik või abstraktne suurus teisega, tegutseda  rahvuskultuuri asemel maailmakultuuri tugevdamise huvides.
Kokkuvõttes lähevad praegu vastuollu kaks igipõlist tendentsi. Üks on soov, et Eestit teataks, et meil oleks maailmas oma saadikud. Teatud mõttes oleme ju olemas seda rohkem, mida enam ollakse meist kuulnud. Teiselt poolt on kogu selle värgi taga meie suurim hirm – ikka väljasuremise ees.

Alateadlikult pole see meist lahkunudki. Väikerahvana kardame laiali pudeneda, hajuda, ning sellepärast kutsume kõiki oma liikmeid füüsiliseltki kodus koos olema. Talentide koju kutsumine on osa sellest.

P. S. Neile (see ei puuduta enam talente), kes süüdimatult kuulutavad, et on nõus tagasi tulema, kui Eesti riik on neile mugavama pesa valmis pununud, nad «tagasi ostab», tuleks öelda, et ärgu nemad oma uuel asukohamaal Aasiast ja Aafrikast tulnud immigrantide kohta ühtegi sõna piiksatagu! Nad on ju ise nende kloonid.

Tagasi üles