«Kunagisest rahumerest Läänemerest on saanud ohumeri,» lausus Poola kaitseminister Tomasz Siemoniak, kui oli septembris andnud allkirja uuele kaitsekoostöö lepingule Rootsiga. Kui ajakirjanikud küsisid, kas NATO-välisest Rootsist on saanud Poola de facto sõjaline liitlane, vastas Siemoniak: «Ma nimetaksin seda suurele usaldusele tuginevaks lähedaseks koostööks.» Leping tähendab praktikas rohkem õppusi ja tihedamat koostööd, lisas minister.
Vajadust lepingu järele põhjendasid pooled Venemaa tegevusega: Krimmi liidendamisega Venemaaga, sõjaga Ida-Ukrainas ning Vene sõjalaevade ja -lennukite suurema kohalolekuga Läänemere regioonis. Seda loetelu võiks täiendada Venemaa eelhoiatuseta õppustega, mille käigus harjutatakse naabruses asuvate riikide ründamist, õhu- ja merepiiri rikkumistega, projektiga Nord Stream 2. Nimekiri pole kaugelt täielik.
Juulist Läänemere maade nõukogu juhtiv Poola on eesistumise peamise eesmärgina nimetanud riigi mõjukuse suurendamist Läänemere piirkonnas. Ametlikult viitab Varssavi sellele kui «kaasatuse suurendamisele» ja «sünergia tekitamisele». Sõnaga, Poola, mille pilk oli pärast raudse eesriide kadumist suunatud läände ja lõunasse, vaatab üha selgemalt ka Läänemere poole. See muutus pole ehk olnud silmatorkav, kuid võib tähistada uut peatükki mitte üksnes Poola, vaid kogu piirkonna jaoks.
Veel mõne aasta eest nimetati Läänemere regiooni riikide koostööd küll sõbramehelikuks ja enesestmõistetavaks, kuid samas hambutuks. Kriitikud tõid esile nii ühise regioonitunnetuse kui ka identiteedi puudumise. Vallutamistraditsiooniga Venemaa on ühtse fooni loomise vaevalist protsessi aga kiirendanud.
Kirde-Euroopa ajalugu läbib punase niidina püüe kindlustada võimu Läänemere üle.
Kremli strateegia Läänemerel tugineb sajanditepikkusele impeerialikule ambitsioonile muuta Läänemeri sisemereks ehk mare clausum’iks. Seda 18. sajandil Venemaa keisririigis sündinud poliitikat jätkas ka Nõukogude Venemaa, kelle arusaam merede vabadusest vastandus diametraalselt lääneriikide arusaamale. Vaadates idanaabri praeguseid samme, mille eesmärk on näidata Läänemerd oma eluliste huvide alana, kus tuleb vältida välismõjusid, võib öelda, et nägemused ei ühti ka tänapäeval.
Propagandistlik loosung Läänemerest kui rahumerest pärineb külma sõja päevilt. Alates 1960ndatest püüti seda lipukirja NSV Liidus levitada samanimelise üleliidulise autoralli ja maleturniiriga. Ka kannab sama pealkirja Eugen Kappi kantaat üldlaulupeo ühendkooridele ja Ilmar Tammuri lavastus. Kõik see pidi kinnistama kuvandit rahvaste sõprusest suurel kodumaal.
See termin – nagu paljud teised Kremlis väljamõeldud – on aga eksitav. Halastamatu ajaloo vältel on Läänemere ääres vabamalt hingata saadud vaid vaheaegadega. Kirde-Euroopa ajalugu läbib punase niidina püüe kindlustada võimu Läänemere üle. Kellelgi pole aga läinud korda muuta Läänemerd oma mereks. Loodetavasti seda ei juhtugi.