Kaupmehi, kes lollitavad tarbijat lubadustega kaunimast kehast ja paremast tervisest, ent seda oma toodetega tegelikult kuidagi tagada ei saa, jagub kõikjale. Tarbijal on kesk selliseid pakkumisi tarvis jääda valvsaks ja skeptiliseks, kirjutab tarbijakaitse kommunikatsiooniekspert Pille Kalda.
Kes ei unistaks ilusatest juustest, saledast kehast ning silmapilgul kaduvatest haigustest, eriti kui ise selleks eriti midagi tegema ei pea? Ilmselt on need soovid käinud väga paljude inimeste mõtetest läbi, kuivõrd ka me ühiskond selliseid iluideaale läbi meedia uksest ja aknast (loe: nutitelefonides, arvutites ja tahvlites asuva interneti kaudu) sisse paiskab. Paraku on kas või tänavail ringi vaadates pilt inimestest suuresti teine.
Internet on täis reklaame, mis jätavad mulje, nagu tervis ja ilu oleks vaid ühe näpuliigutuse kaugusel – klõpsa vaid nupul «osta» ning põhimõtteliselt oledki kohe ilusam ja parem kui varem.
Tegelikkus on aga teistsugune. Ei pea pikalt nuputama, et aru saada, kui tugevalt üle võlli kõik need lubadused on. Ma ei tea kedagi, kes oleks ainult mingeid kapsleid süües nagu imeväel salenenud. Kas Sa tead? Need «enne ja pärast» pildid erinevate imeliste lubadustega üle kuhjatud veebilehtedel ei vasta tegelikkusele, ent digitaaltehnika võimaldab teha mis tahes kujutisi ühest ja samast inimesest. 20 kilo ülekaalus inimese saab fotol hõlpsalt muuta heas vormis inimeseks. Tihti kasutatakse sellistes reklaamides ka kuulsusi, et suurendada tarbija usaldust toote vastu. Küll aga on küsitav, kas need kuulsused ise ka teavad, milleks nende nime ja fotosid kasutatakse.
Ma ei tea kedagi, kes oleks ainult mingeid kapsleid süües nagu imeväel salenenud. Kas Sa tead?
Imelised lubadused ei piirdu ainult välimuse tuunimisega. Suuresti just sotsiaalmeedias ning meediaväljaannete veebilehtedel kohtab reklaame, mida ma isegi tahaksin tõepoolest uskuda, kui need vaid tõele vastaks. Reklaamitakse programme, millega lubatakse võõrkeel selgeks teha lausa kahe nädala jooksul. Mis võiks olla parem, kui vaid paar nädalat enne välisreisi klikata veebis «osta» ning seni tundmatu võõrkeel saab selgeks imekiirelt! Ka siin valdkonnas ei ole olnud kuulda kellestki päriselt eksisteerivast inimesest, kes oleks just niimoodi võõrkeele suhu saanud. Huvitav, miks?
Imelised lubadused ei asenda meditsiini
Kaupmehed on oma imeliste lubadustega ilu- ja filoloogiavaldkonnast tunginud ka meditsiinivaldkonda. Oleks ju mõnus, kui ühe ehte kandmine või kreemi määrimine raviks külgekippuvaid või isegi tõsiseid kroonilisi haigusi. Kaubandusest on võimalik osta näiteks kivimitest ehteid või salve-kreeme, mille juures on tervisele viitavaid lubadusi – lubatakse ravi ja leevendust alates stressist ja vaimsetest haigustest, pearinglusest ja maohaavanditest ning kuni DNA ja RNA stabiliseerimiseni välja. Võib ju vaielda, kas poolvääriskividel on üleüldse mingit toimet inimesele või mitte, ent haiguste kontekstis meditsiinile neist vastast ei ole. Vastasel juhul oleks nende toime ka meditsiiniliselt tõestatud ning arstid kasutaksid patsientidel ravivõttena just selliseid meetodeid. Määrid aga salvi ja haigus kaob. Kannad poolvääriskivist ehteid ning võidki unustada oma südameprobleemid või neeruhädad, depressiooni ja maohaavandid kah!
Ettevõtja soovib Sinu raha
Need on vaid mõned näited sellest, millega kauplejad püüavad tarbijatelt raha kätte saada. Müügiedenduseks kasutatakse tarbijatele katteta lubaduste jagamist. Siin on üks suur AGA – tegelikkuses peab iga kaupleja seisma iga oma sõna taga ehk kõike, mida kaupleja lubab, peab ta olema suuteline tõestama! Kui tõestusi ei ole, siis on tegemist tarbijatele väärinfo andmisega, mis on tarbijakaitseseaduse mõistes eksitav kauplemisvõte, sest tegemist toodetega, mis ei ole kindlasti ravimitele võrdväärseks asenduseks.
Miks selline nõue? Kas ei oleks hea, kui kasvõi platseeboefekti põhimõttel saaks inimesed lahti haigustest ja muudest hädadest? Võiks ju väita, et kui piisavalt uskuda millessegi, siis usu najal toimubki paranemine ning kõik oleks võitjad – kaupleja, kes müüs maha oma toote ja teenis raha, ning tarbija, kes sai mõnest probleemist lahti.
Paraku nii see pole ja sel on mitu põhjust. Kõige tähtsam on see, et selliste toodete kasutamine võib tarbijale kasu asemel tuua kaasa hoopis kahju. Võib juhtuda, et tarbija jääbki uskuma talle antud lubadusi ning lootma tervenemist, kuigi tegelikult võib olla tervisemure hoopiski tõsisem ja vajada meditsiinilist sekkumist.
Mida suurem fantaasialend, seda parem toode?
Nutikatel kauplejatel on piiritu fantaasia – mõeldakse välja igasuguseid imelisi lubadusi, mis tegelikult on suunatud inimeste nii öelda konnasilmale ehk kõige valusamale kohale. Kui tervisega on midagi korrast ära, on see mõistetavalt inimese jaoks suur mure. Kiilakas igatseb juuksapahmakat ning paljud mõtlevad, et kehakaal võiks olla 10 kilo väiksem. Suurem konnasilm ilmneb hoopis siis, kui kalli raha eest ostetud toode oma mõju ei avalda, aga rahakott on sellegi poolest õhemaks jäänud. Seejuures keeldub kaupleja pretensioonidele vastamisest, kui teda üldse hiljem tabada õnnestub, sest tihtilugu on tegemist ettevõtetega kolmandatest riikidest ja nende suhtes ei saa ka tarbijakaitseamet aidata.
Hoolimata riigi eri ametite pingutusest, ei ole sellised imelisi lubadusi jagavad ettevõtted turult täiesti kadunud. Ikka tekib juurde neid, kes soovivad põhjendamatute lubaduste najal võtta tarbijalt raha, andes vastu kaheldava väärtusega toote.
Siin ongi peamine võti tarbija käes – kui suhtuda loomupärase skepsisega antud lubadustesse, küsida täpsemalt, millega tegu on ning seejuures nõuda kauplejalt reaalset tõestusmaterjali, jääksid ebaausalt tegutsevad kauplejad hätta ning nõudluse puudumisel kaoks neil ka huvi oma tegevust arendada. Iga toote puhul peaks tarbija mõtlema, kas need lubadused on reaalsed ja kas ta on nõus andma oma raha kauplejale, kes teda petab.
