/nginx/o/2019/10/31/12701785t1h51b7.jpg)
Viimased nädalad on olnud justkui antiarvamusfestival. Kui Paide vallimäel kuuleb konstruktiivseid arutelusid, kus üldjuhul ei üritata ära panna, rünnata ega hämada, siis viimasel paaril nädalal on Keskerakond teinud kõik endast oleneva, et tsiviliseeritud arutelukultuur ei pääseks maksma, kirjutab Eesti Väitlusseltsi tegevjuht Herman Kelomees.
Ühiskonnas, kus parema arutelukultuuri poole püüdlemine tundub olevat konsensuslik soov, ei tohiks leiduda kedagi, kellele selline jamaviljelemine meeldib. Eriti Arvamusfestivali ajal saame lugeda palju sellest, millist ühiskondlikku arutelu soovime. Oleks imelik lugeda arvamuslugu sellest, kuidas keegi kiidab demagoogiapõhist arutelukultuuri ning soovib selle edendamist. Aga proovime. Asetan end korraks sellisesse rolli. Vaatame, mis välja tuleb.
Iga augusti kolmandal nädalavahetusel koguneb ennast teistest paremaks pidav eliit taas Paidesse teineteise olemasolu tähistama. Nad nimetavad seda «sõnarokiks» ning sellel on Eesti arutelukultuuris sama roll, nagu soft rock'il rock’n’roll'i maastikul. Soft rock sakib. Ta on igav ja imal, liiga heatahtlik. Hard rock'i vaste arutelukultuuri kontekstis peaks olema jamarokk.
Jamaroki Eesti paremik tunneb asja, nende esinemised on pompoossed ja mõjuvad, need ei jäta kedagi külmaks. Selge on, et selle žanri kõige kõvem tegija ning jamaroki Rolling Stones Eestis on Keskerakond. Nende viimase nädala esinemised on ületanud kõik ootused vaatamata sellele, et juba 20 aastat on tegutsetud ning et mõnes mõttes võib neid jamaroki saurusteks nimetada. Eks selle edu taga on oskuslik ja pidev verevahetus.
Keskerakonna hitid
Nagu rokibändides ikka, on Keskerakonnas palju tülisid ja lahkuminekuid. Ega tegelikult algkoosseisust kedagi peale solisti järel polegi, aga ega see ka näiteks Guns 'N’ Rosesit sega. Axl Rose on endiselt alles ning sellest kontserdipiletite müümiseks piisab.
Toome välja Keskerakonna viimase aja kõige suuremad hitid, kõik altkäemaksuskandaali raames:
Esimene singel sellelt plaadilt oli reaktsioon skandaali puhkemisele. Teadmata kahtlustuste sisu ja tausta, otsustati kohe tulla lagedale ühe suurejoonelise argumentum ad hominem'iga (argumendi asemel rünnatakse selle esitajat): «Uurimine on tellitud selleks, et juhtida tähelepanu Tallinna sadama skandaalilt».
Natuke võiks ehk ju ilkuda selle kallal, et sadama lugu polnud tolleks hetkeks juba päevi meedia tähelepanu all olnud ning tegelikult Savisaare uurimine Tallinna Sadama uurimist ning süüdistuse esitamist ja asja kohtusse saatmist ei takista. Aga see liigutus tuleb siiski õnnestumiseks lugeda, sest terve erakond suudeti seda laulu laulma panna. Samas, ega see neile suur väljakutse ei olnud, sest lood stiilis «nemad ka, nemad ka!» on Keskerakonnal alati hästi välja tulnud.
Selles laulus teeb vinge vahesoolo Kesknädala peatoimetaja Urmi Reinde, kes on ehk laiemalt tuntud iga demagoogiafänni kohustuslikku vaatamisse kuuluvast Tallinna TV saatest «Meedia keskpunkt», kus ta koos endiste ajakirjanike Heimar Lengi ja Mart Ummelasega pajatab jutustusi mingist paralleeluniversumist pärit Eestist, kus on «õukonnameedia» (kogu Eesti meedia) ja nende hinnangul objektiivne meedia (Kesknädal ja munitsipaalpropaganda).
Kõik pole võrdsed?
Reinde küsis prokuratuuri pressikonverentsil, et kas siis Savisaare paarsada tuhat ja Tallinna Sadama miljonid on võrreldavad suurusjärgud. Kapo peadirektor vastas sellele retoorilise küsimusega, et kas on vahet tapjatel, kellest üks tapab ohvri ühe, teine kümne noahoobiga. Oskuslikum propagandist oleks muidugi sellise küsimuse esitamata jätnud, sest ei tohiks ju vihjata sellele, et äkki ongi peremees süüdi. Reinde parandas enda vea eriti vinge demagoogiatööga Kesknädala kaaneloos «Tegelikult tahtsid nad Edgarit tappa», mille avalauseks on: «Kapo peadirektor Arnold Sinisalu ütles Kesknädalale, et kui on laip, siis pole tähtis, kas ta on tapetud ühe või kümne noahoobiga.»
Teine suur Keskerakonna hitt oli hea näide demagoogiavõttest argumentum ad misericordiam (kahetsusest lähtuv argument ehk kui argumendi tõestuseks maalitakse hirmus hale pilt kannatajast või kannatajatest). Eks ka «Tegelikult tahtsid nad Edgarit tappa» sobitub sinna kategooriasse, aga ka näiteks Arvo Sarapuu sõnavõtt linnavalitsuse ees või Keskerakonna esimene skandaalijärgne pressiteade üritas vihjata, et halva tervisega inimese suhtes poleks nii ilus käituda.
See on hea strateegia ning sobib kindlasti kokku ka argumendiga, mille kohaselt on vale panna toime uurimistoiminguid opositsiooniliidri suhtes. Kokkuvõtlikult kõlab see argument: «Kõik on seaduse ees võrdsed, aga mõned on veel võrdsemad ning neid uurida ei tohi». Eestis kehtiva põhiseadusliku korra tuima näoga eitamine on taas stiilipuhas näide kvaliteetsest jamarokist.
Edgari-gala
Filmimaailmas toimub Oscari-gala, telemaailmas Emmy-gala ja muusikamaailmas Grammy-gala, nõnda võiks Eesti demagoogiaauhinnad ristida Edgari-galaks. Samas, ehk poleks sellisel üritusel mõtet, kui vanameister ise kõik kategooriad kinni paneks.
Aga mis saab siis, kui see ongi lõpp? Mis siis, kui ongi alanud Savisaare suure jamarokikarjääri viimane tuur? Meie oleme tema kui Eesti suurima rokkstaari publik. Meie reaktsioon temale ei ole küll samasugune nagu muusikas, st meis esile kutsutav energialaeng võrreldes näiteks Terminaatori kontserdiga pole mitte positiivne, vaid negatiivne. Aga laeng on ta sellegipoolest. Oi kuidas meile meeldib tema peale närvi minna.
Ma usun, et ajakirjandustoimetustes leidub inimesi, kes tahaks pärast Savisaare karjääri lõppu edasi liikuda ning mitte elada Eestis, kus üks suurkuju suudab tervet ühiskonda polariseerida ning demagoogiaga pidevalt normaalset arutelukultuuri tappa. Aga toimetused, kes üldjuhul tegutsevad eraettevõtetes, peavad silmas pidama ka seda, millist kontserti publik tahab ehk millele publik klõpsab.
Kas pärast Edgarit tuleb Eesti avaliku arutelu kultuuris uus ning nõudlikum ajajärk või kas juhul, kui ühiskond selleks ikkagi piisavalt küps ei ole, nõuab seesama ühiskond ise omale uue Edgari-laadse meediatoote, on huvitav näha.