Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Miks panustab Putin Süürias õhurünnakutele ja mis saab edasi?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
USA president Barack Obama ja Venemaa riigipea Vladimir Putin | FOTO: Scanpix

Birminghami Ülikooli rahvusvahelise poliitika professor Scott Lucas kirjutab veebiväljaandes The Conversation, et Venemaa president Vladimir Putin on teinud riskantse panuse Süürias õhurünnakute korraldamisega.

Teade Venemaa esimestest õhurünnakutest Süürias tuli 30. septembri hommikul, mil Kremli pressiesindaja pärast parlamendi ülemkoja heakskiitu teatas:

«Rahvusvahelise õiguse kohaselt peab olema täidetud üks kahest nõudest – ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon või palve sõjaliseks abiks riigilt, mille territooriumil õhurünnak toimuks.

Vastavalt sellele teatan teile, et Süüria president palus meie riigi juhtkonnalt sõjalist abi.»

Mõne tunni jooksul saabusid pealtnägijate teated, et Vene hävitajad pommitasid Hama ja Homsi provintse Süüria lääneosas. Aktivistide sõnul hukkus palju inimesi – peaaegu kõik tsiviilisikud – ning ringlema hakkasid fotod surnud ja vigastatud lastest.

Putin nimetas õhurünnakuid ISISe «tõkestamise» operatsiooniks. See on ametlik ka põhjendus Moskva sekkumisele Süürias.

Venemaa kaitseministeeriumi avaldatud fotod õhurünnakutest Süürias. Foto: Scanpix

Venemaa välisminister Sergei Lavrovi sõnul «ei pea paika väited, et rünnakute sihtmärgiks polnud ISISe positsioonid». Kaitseministeerium teatas 20 pommituslennust ja avaldas video väidetavast rünnakust ISISe peakorterile.

Vene võimude väidetest hoolimata kinnitavad tunnistajate ja analüütikute teated ning videod ja positsioneerimine, milline on Moskva tegelik eesmärk: kõik rünnakud peale ühe leidsid aset piirkondades, mis on Süüria presidendi vastaste mässuliste kontrolli all.

Putin ja Lavrov ilmselt teadsid, et nende jälgede segamine paljastatakse. Aga see on kõik osa suurtest panustest, et jultunud propaganda, poliitiliste käikude ja õhurünnakutega päästa kukutamisest Süüria riigipea Bashar al-Assad.

Putini panus

Ainult kuus nädalat enne esimesi rünnakuid tundusid Venemaa katsed Assadit päästa kaheldavad. Iraaniga koostööd tehes, lootis Moskva veenda lääneriike lubama Assadil poliitilisel «üleminekul» võimule jääda. USA tundus sellega nõus olevat ning John Kerry arutas seda Lavroviga augusti alguses.

Sergei Lavrov ja John Kerry. Foto: Scanpix

Saudi Araabia välisminister ründas aga seda ettepanekut ja alandas Lavrovi pressikonverentsil, kus ta nõudis Assadi võimult eemaldamist enne läbirääkimisi.

Saudide keeldumine muutis Assadi olukorda ainult hullemaks. Tema nõrk armee on mitmes Süüria piirkonnas isoleeritud ja kannatanud kaotusi alates 2015. aasta algusest.

ISISe hulka mittekuuluvate Süüria mässuliste kätte on langenud valdav osa Süüria loodeosast, sealhulgas Idlibi provints, mis tähendab, et opositsioon võiks luua oma valitsuse. Mässulised on saavutanud edu ka riigi lõunaosas, Jordaania piiri ääres, ning kurdi võitlejad ja ISIS kontrollivad kirdeosa.

Sellele lisandus veel Süüria majandusliku olukorra halvenemine ning lõpuks kerkis üles võimalus, et Assad loobub võimust või valitsus laguneb täielikult. Süüria õhuvägi suutis mässulisi küll tõrjuda, kuid hoolimata sellest hõivasid Assadi vastased suvel sõjaväebaase.

Olukorda hinnates oleks ettevaatlik liider loobunud materiaalsetel kaalutlustel ja maine säästmiseks Assadi toetamisest. Vladimir Putin pole aga ettevaatlik mees. Nõrkusega silmitsi seistes, olgu see siis tema või kellegi teise nõrkus, eelistab ta selgelt musklite näitamist agressiivsete diplomaatiliste ja sõjaliste käikudega.

Ja niimoodi hakkas Venemaa endale teed tegema. Augusti keskpaigas hakkas Moskva vägesid Lääne-Süüriasse viima.

Plaan B

Latakia provintsi õhubaasi tõi Venemaa juurde 34 hävitajat, paarkümmend ründe- ja transpordikopterit, transpordilennuki ja droonid. Vene laevadega toodi veel soomukeid ja relvi. Samuti toodi Assadi vägede «juhendajateks» mitusada sõjaväelast ja seda mitte ainult Vahemere ääres asuvatesse Latakia ja Tartousi provintsi, vaid ka rindejoone lähedale Hama ja Homsi provintsi.

Vene hävitaja. Foto: Scanpix

Moskva eitused sõjategevuse laiendamisest olid vaid näitemäng. Sõnum USA-le ja selle partneritele oli endiselt selge: aktsepteerige kõnelused, mille ajal jääb Assad võimule, või toimub sõjaline sekkumine.

Plaan oli suuremas osas edukas. Venemaa lubas viia oma väed ISISe vastu, mis võimaldas USA-l nõustuda ISISe-vastase koalitsiooni loomise kõnelustega. Suurbritannia ja Saksamaa nõustusid Assadi võimulejäämisega üleminekuperioodil ning USA välisminister John Kerry lisas, et Süüria liider ei pea lahkuma üleminekuperioodi «esimesel päeval või esimesel kuul».

Saudide seisukoht püsis aga muutumatu. Saudi Araabia välisminister Adel al-Jubeir kordas: «Assadil pole Süürias tulevikku. Üks võimalus on üleminekukomisjoni loomine, teine sõjaline sekkumine, mis lõppeks Assadi võimult kukutamisega.»

Venemaa, mis oli juba droonidega võimalikke sihtmärke uurinud, tegi järgmise käigu õhurünnakutega. Putin, kes pakkus 28. septembril oma ÜRO kõnes välja suursuguse «Hitleri-vastase» koalitsiooni moodustamise idee, pakkus maailmale võimalust temaga ühineda või hoida eemale, samal ajal kui tema Süüriat pommitab ja Assadi armeed toetab.

USA liidrid, nende hulgas Kerry ja kaitseminister Ashton Carter, ütlesid, et Ühendriikidega suhtlemine on olnud ebaviisakas, sest Venemaa hoiatas oma operatsioonidest vaid tund aega ette ja esialgsetel andmetel ISISt üldse ei rünnatudki. 30. septembri pärastlõunaks nende rahulolematu toon aga leebus.

Pärast kohtumist Lavroviga rõhutas Kerry, et Süürias tuleb hoiduda USA ja Vene vägede kokkupõrgetest.

Edasised probleemid

Putini panuse esialgne edu ei garanteeri, et see ka pikas perspektiivis jätkub. Sõjalise jõu näitamine ei lahenda kriise Süürias ja Venemaal.

Vladimir Putin. Foto: Scanpix

Moskva sõjalennukid aitavad Süüria vägedel hoida kaitseliini, mis ulatub Vahemerest Homsini ja sealt edasi Damaskuseni. Aga sarnaselt Süüria õhuväega, mis pole suutnud abistada maavägesid territooriumi hõivamisel, ei saa Vene hävitajad panustada rindelahingutes mässulistega.

Kui Süüria vägedel ei suudeta elu sisse puhuda, siis jääb Putinil kaks vastumeelset valikut: saata Vene sõjaväelased lahingutesse või aktsepteerida lõhestunud Süüriat, lubades mässulistel hoida alasid riigi loode- ja lõunaosas.

Putin seisab samal ajal silmitsi ka majanduskriisiga Venemaal: raskused investeeringute ja tootmisega, rubla on hädas, naftahind langeb ja rahvusvahelised sanktsioonid Ukrainas sekkumise eest pitsitavad valusalt.

Kreml on juba võtnud kasutusele meetmeid kriisiga võitlemiseks ja Putin on seni suutnud tähelepanu majandusprobleemidelt Ukrainale suunata. Süüria käiguga lisab ta veel ühe kulutuse valitsuse niigi täbaras seisus rahakotile. Kuigi suurem osa venelastest seda toetab ning õigeusu kirik isegi õnnistas õhurünnakuid, võib avalikkuse toetus kaduda, kui kiiret lahendust ei tule ja kulud jätkavad kasvamist.

USA pole veel Moskva vastu kisa tõstnud ja Putin saab vaid loota, et Saudi Araabia annab ka järele ning ühineb Ühendriikide ja Euroopaga, kes toetavad Assadi jätkamist üleminekuperioodil. Kui see peaks nii minema, saab Putin oma panust edukaks nimetada. Kui aga saudid jäävad oma seisukohale kindlaks ja USA peaks meelt muutma, võib kaotus olla väga valus.

Tagasi üles