/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
On täiesti ilmne, et Edgar Savisaare positsioon on hakanud tugevasti kõikuma pärast tema peamise «vene sõbra» Vladimir Jakunini ootamatut erruminekut. Just Venemaa endine raudteejuht oli Savisaarele tõhus abiline viimasel aastakümnel tema poliitilises pikaaelisuses, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Jutt ei käi ainult Keskerakonna võimalikest rahastamisskeemidest, millest räägiti idarahaskandaali ajal. Peamine on vene häälte saamisel alati olnud Kremli toetus. Olgu see Lätis või Moldovas, kõik venekeelsetele valijatele tuginevad jõud püüavad saada Kremli soosingu osaliseks. Erand ei ole olnud ka Savisaar, kelle salapärased visiidid Moskvasse on eesti ajakirjanikele alati peavalu valmistunud, sest nende kohta ei saada kunagi adekvaatset infot.
Samas pole saladus, et Vladimir Putin isiklikult on alati suhtunud Savisaarde külmalt ja vastumeelselt, kuna tutvus Savisaarega Anatoli Sobtšaki abina juba 1991. aastal ning on teda pidanud üheks NSV Liidu lagunemise süüdlaseks. Nõukogude Liidu lagunemist on aga Venemaa president teatavasti nimetanud «sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks».
Pikas perspektiivis Savisaarel aga ei vedanud, sest Vladimir Jakuninil ei kujunenud häid suhteid Dmitri Medvedeviga.
Putin pole kõigi nende aastate jooksul Savisaarega isiklikult kohtunud. Eestist pärit Putini lähikondlase, endise välisluureohvitseri Vladimir Jakunini tiirlemine Savisaare ümber Putini võimuloleku ajal on seetõttu olnud üllatav ning ajas omal ajal ärevusse ka Eesti vastuluure. Seda võib mõista ka nii, et kuigi Putinil on isiklik vastumeelsus Savisaare vastu, oli ikkagi Savisaar, monopoliseerides vene valijaskonda ja Tallinna võimu, suutnud end mängida positsiooni, mis sundis Kremlit temaga arvestama.
Võib muidugi küsida, mis on ühist ägedal Venemaa patrioodil Vladimir Jakuninil ja laulva revolutsiooni ühel juhil Edgar Savisaarel? Mis neid seob? Siin satume aga rajale, mis viib meid mõistatuste ja oletustega üle külvatud padrikusse, kus faktid segunevad oletusega.
Savisaare tõus
Edgar Savisaare karjääri start oli ootamatu: kiire tõus komsomoli- ja parteiredelil, samuti kaitses ta juba 1980. aastal kandidaadikraadi tööga Rooma klubi globaalmudelite kohta. Savisaarel on alati soojad suhted olnud igasugu organitega, näiteks miilitsaga. Põhjus pole mitte ainult selles, et tema onu töötas siseministeeriumi süsteemis, vaid ka õpilasmaleva komissarina tekkinud sidemetes. Sellest ka erakordne hulk Nõukogude õiguskaitseorganites töötanud inimesi Savisaare kaaskonnas.
Eriti huvipakkuv on sellega seoses Edgar Savisaare kirjutatud kandidaaditöö «Rooma klubi globaalmudelite sotsiaalfilosoofilised alused». Tänu viimase aja uurimustele on teada, et Rooma klubi tegevuse vastu tundis suurt huvi Juri Andropov isiklikult, kes oli pikki aastaid võimsa KGB juht ja üks viimaseid NLKP peasekretäre. Viimasel ajal avaldatud materjalid näitavad, et just Andropov oli see, kes toetas Rooma klubiga sideme loomist 1972. aastal ning kogu teemat hakkas kureerima 1. peavalitsus ehk välisluure.
Andropov huvi peitus Rooma klubi tegevuses tulevikustsenaariumite esitamisel, kuna ta oli veendunud et «me ei tea, mis ühiskonnas me elame» ning tal oli kahtlusi Nõukogude mudeli elujõulisuses.
Edgar Savisaare teaduslikuks juhendajaks oli filosoofiadoktor Lembit Valt, kes kuulus tuntud akadeemiku Gustav Naani ringkonda. Ka viimane tundis huvi globaliseerumisküsimuste vastu ning tema biograafiasse kuulub ka väidetav tegutsemine vastuluure peavalitsuse Smerš («Surm spioonidele!») raames.
Igaüks, kes kujutab endale ette kuidas teaduslikud teemad akadeemias, mille juures alaliselt istus KGB ohvitser, päevakorda nõukogu ajal sattusid, tekitab Savisaare väitekirja teema tõsiseid küsimusi. Kui avalikkuse ees on Savisaar eitatud kontakte KGBga, siis see uudne informatsioon heidab nendele väidetele väga pika varju. Me aga ei väida täna midagi.
Jakunini langus
See-eest on hästi teada, et Savisaare soosija Vladimir Jakunin teenis NSV Liidu KGB esimeses peavalitsuses ja töötas diplomaadi kattevarjus 1985–1991 USAs ÜRO esinduses. Nõukogude välisluure teenistuses olnud mehe ilmumine Savisaare lähikonda on sümptomaatiline.
Pikas perspektiivis Savisaarel aga ei vedanud, sest Vladimir Jakuninil ei kujunenud häid suhteid Dmitri Medvedeviga, keda toetavad oligrahid nõudsid Jakunini kõrvaldamist Vene Raudteest. Just sel ajal presidendiks olnud Dmitri Medvedevit peetakse 2010. aastal alanud Jakunini diskrediteerimise kampaania autoriks, mille käigus puhuti üles Eesti Keskerakonna ümber idarahaskandaal.
Jakunini-vastased kampaaniad on seejärel käinud Venemaa ajakirjanduses regulaarselt. Kuid tänu tihedatele sidemetele Vladimir Putiniga jäi Venemaa raudtee juht ametisse edasi.
Viimastel aastatel Venemaal möllanud majanduskriis on sundinud Kremlit mõtlema alternatiivsetele arenguvariantidele. Üks neist näeb ette presidendivõimu andmist 2016. aastal just Dmitri Medvedevi kätte.
Tõsi, viimastel aastatel on peaminister Dmitri Medvedev olnud varjus. Sel aastal toodi ta aga varjust välja: teda hakati näitama koos presidendiga, ta tegi programmilisi avaldusi.
Usutavasti nõudis ta ka tõendeid, et Putinil on võimu üleandmisega tõsi taga. Vaja oli lunastusohvrit. Selleks saigi Vladimir Jakunin, kes ettevaatamatult tühjast riigikassast jätkuvalt raudteele raha nuias. Ta saadeti lihtsalt erru, ei pakutud talle isegi mingisugust kompensatsiooni näiteks kõlava ameti kujul föderatsiooninõukogus.
Aga kui läks imperaator, hakkas murenema ka tema impeerium. Mõistagi on Venemaa oligarhid igati huvitatud oma äride säilitamisest Eestis. Savisaar selleks teatud inimestele ei sobi. Ta kanti maha juba ilmselt märtsis, kui Keskerakond ei suutnud parlamendivalimistel võitu saavutada.
Sõber Edgari läbikukkumine pandi samuti Jakunini süüks. Liiguvad jutud isegi versioonist, et Edgar Savisaart on püütud füüsiliselt kõrvaldada ja tema haigus oli tegelikult bioterrorismi tagajärg. Kuid Edgar jäi seegi kord jalule, vähemalt ühele jalale. Tuleb tunnustada tema mehisust ja kannatust. Vähemalt inimlikus plaanis. Poliitikuna aga kirjutati talle selgelt välja surmaotsus.
Mis saab edasi?
Jah, eks Venemaal ole majanduskriis ning teadus, haridus ja tervishoid käib alla. See-eest võitlust vaenlastega, nii sisemiste kui ka välistega, täiustatakse järjepanu ja see on jõudnud tõeliselt kõrgele tasemele.
Ma usun, et Venemaa presidendi administratsioon koos FSB ja välisluureteenistusega on välja töötanud mitmeetapilise operatsiooni täielikuks poliitiliseks reset’iks Eestis. Peamine sihtmärk on Keskerakond ning vene valijate häälte ümberjagamine Moskvale sobivatele persoonidele. Edgar Savisaar on üks operatsioonietapp. Tema oli tammi alus: võta ta ära ja veevood pääsevad vabalt möllama.
Savisaar rajas liidrile tugineva partei. Selles peitus korraga tema tugevus ja nõrkus. Kuni juht on autoriteetne, on partei tugev ja elab muretult. Liidri autoriteedi kadu, rääkimata füüsilisest kadumisest, toob aga kaasa kogu partei krahhi.
Erakond peaks endast kujutama programmiliste dokumentide kogu. Kui aga programmis ja võitluslipul on ainult üks nimi – Edgar Savisaar – siis hukkub partei koos temaga. Nähtavasti just sellega arvestavadki Venemaa strateegid.
Savisaare vastu mängivad ka sisepoliitilised tegurid. Eesti on väike ja veerandit valijaskonnast kontrolliv Keskerakond, kelle valijate enamuse moodustavad venekeelsed valijad, on magus saak mõnele teisele erakonnale.
Keskerakonna krahh toob kaasa partei uuenemise, võib-olla ka uute ja ootamatute poliitiliste liitude tekke. Mis aga peamine: Venemaa tahab seda protsessi igati kontrollida, sest mängus on ju nii Venemaa äri saatus kui ka Venemaa poliitilise mõju suurendamine Eestis.
-------------------
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas asuvas keeltekoolis õpetajana.