/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Nimi ei riku meest, ütleb vanasõna. Aga bussipeatuse, nagu näha, võib nimi ära rikkuda. Tarmukad riigiametnikud on suutnud kohalikud omavalitsused pöördesse ajada. Kohanimeeksperdid tegid nimelt tublisti tööd ja leidsid Eesti eri paigus hulgaliselt mitmesugustel põhjustel ebasobivaid bussipeatuste nimesid.
Kohanimeseaduse järgi peab kõigile ühissõidukipeatustele olema määratud nimi ning kohanime määraja teeb seda oma õigusaktiga. Nimi peab vastama seadusest tulenevatele nõuetele. Näiteks ei tohi olla võõrtähti, lühendeid, numbrilist eristamist (I ja II), ärinimest tulenevaid peatusi ja nii edasi.
Üks tavaline kodanik, kes valutab südant, kas ja kuidas ta Metsa või Põllu peatusest üldse edaspidi liikuma pääseb – bussiliine jääb ju vähemaks, oktoobrist avaneb bussiturg –, kergitab sellistest aruteludest kuuldes leebelt öeldes kulmud hämmastusest pealaele.
Ühest küljest võib tõesti öelda, et peatuse olemasolu ja säilimine on tunduvalt tähtsam kui selle nimi. Aga tööjõud, energia ja raha, mis bürokraatia teenistuses seisab, sunnib küsima, kuidas meil õieti selle paksu ja õhukese riigiga õieti asjalood on. Riigireformi alga!
Muidugi peab õigusriigis seadus kehtima, aga tuletaksin siinkohal meelde ka endise õiguskantsleri Allar Jõksi tabavaid sõnu: «Haruldane pole ametnik, kes seaduse rakendamisel end mõtlemisega ei vaeva, sest vastasel juhul suureneb mõtlemisülesande keerukus.»
Elus on ju asjad lihtsamad. Kui inimesed tahavad mingit kindlat rada käia, siis võtavad ka liikluskorraldajad selle võimalusel üle. Või näiteks kaubanduses. Kunagi oli Kuressaares populaarne väike äri, mis pani uksele sildi «KINNI» või «LAHTI», vastavalt sellele, kas kauplus oli suletud või avatud. Rahvas hakkas seda kutsuma «Kinni-lahti poeks» ja lõpuks sellise nime pood saigi. Üht Tartus kalmistu läheduses avatud Selverit hakkasid kohalikud kutsuma Surnuaia Selveriks ja ehkki sellist ärinime kunagi ei panda, pole rahvasuus sel hüüdnimel halba varjundit. Pigem näitab «laulu sisse panek» omaks võtmist.
Ametnikud peaks ka kohanimede asjus tegutsema panema rahva tahe, mitte registritesse kandmise võimatus, mida antud juhul argumendiks tuuakse. Huvitav – nutiseadmetes töötavad igasuguste nimedega äpid hästi ja näitavad, mis kell buss ette sõidab.
Kogu selle loo juures saaks väga palju nalja teha. Näiteks võiks ju nõuda ka isikunimede ühtlustamist. Mis mõttes on meil Hendrikud ja Henrikud, Marttid ja Martid, Eled ja Heled, Neemed ja Meemed? Niisugused eksitused tuleb viivitamatult lõpetada! Seadusega paika panna.
Kuid seesama kohanimekomejant teeb ka jõuetult nukraks. Ministeerium võib küll öelda, et ettekirjutustel on täpsustav ja soovituslik iseloom, kuid kõrvalt vaadates jätab see vägisi ülevalt alla toimiva mõttetu masinavärgi mulje.