Igal sügisel üritavad poliitikud ja vahel vaatlejadki leida järgmise aasta riigieelarvele selle kandvaid muutusi või ka vigu kokku võtvat kõlavat nime. Seekord on nii koalitsiooni pooldajad kui vastased nime asjus ilmselt raskuste ees, sest päriselt üllatavat on vähe.
Teravad maksuteemalised vaidlused peeti avalikkuses ära pärast koalitsioonileppe avalikustamist ning enne muudatuste läbisurumist valitsuse usaldushääletusega. Ka valikuline 751 töökoha koondamine valitsussektori 56 000 töökohast pole enam uudis. Samuti on meid kõiki eelnevate aastatega juba ära harjutatud, žongleerides terminitega «nominaalne puudujääk» ja «struktuurne ülejääk».
Kaitsekulude sihikindla kasvatamise eest tuleb praegust koalitsiooni kiita. Kui kõik riigieelarve kulud kasvavad 4,2 protsendi võrra, siis kaitseministeeriumi eelarve kasv on 9,4 protsenti – 39 miljonit eurot lisaks selle aasta 412 miljonile eurole. Peale kulude sisu on see jätkuvalt ka märgilise tähtsusega: Eesti täidab kindlalt oma NATO liitlaste ees võetud kohustust kulutada kaitsele ilma igasuguse eelarveridade ja statistikaga vigurdamiseta vähemalt kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust.
Praegustes oludes on sümpaatne ka sihiks võetud mõõdukas ja ministeeriumiti erinev ametikohtade koondamine. Ehkki otsene rahaline kokkuhoid sellest on pigem mõõdukas kui suur, on see üks võte, kuidas sundida valitsemisalade juhte tegelema töö efektiivsuse ja bürokraatia vähendamisega.
Sama sümpaatne on see, et kuigi üldist riigitöötajate palgatõusu ei tule, saavad palgatõusuks raha juurde prioriteetsed valdkonnad: õpetajad, kultuuri-, sisejulgeoleku- ja sotsiaalhoolekande töötajad. Omaette küsimus on, kas järgmise aasta palgafondi neljaprotsendiline kasv koos varasemate aastate kasvuga on ikka ka tegelikult piisav, et näiteks õpetajaameti populaarsust suurendada, ent vähemalt on tegu sammuga õiges suunas.
Riigieelarve kulud kasvavad võrreldes selle aastaga kokku 4,2 protsenti, tulud aga kõigest 2,4 protsenti. Defitsiidiga plaanitud eelarveid esitledes on meie valitsused armastanud osutada esiteks sellele, et puudjääk on nominaalne, ent samas on plaanis struktuurne ülejääk, nagu nõuab ka eelarve baasseadus. Teiseks sellele, et tegelik maksulaekumine on osutunud viimastel aastatel paremaks, kui eelarvega plaaniti.
Ka nüüd osutab peaminister Taavi Rõivas uhkusega eelmist aastat kokku võtvale Eurostati graafikule, kus Eesti oma 0,8 protsendi suuruse ülejäägiga on teisel kohal Taani järel, ent samuti plussis olevate Saksamaa ja Luksemburgi ees. Samuti on tõhusalt paranenud maksulaekumine sel aastal.
Siiski jääb struktuurse tasakaalu nõude ja endale nominaalse miinuse lubamisega alatine küsimus, kas me hindame mingit aastat majandustsükli halvaks, keskmiseks või heaks aastaks. Kui kahte viimast, siis võiks sihiks olla siiski ka nominaalne ülejääk, mitte reservide kulutamine.