Vene Föderatsiooni uus suursaadik Juri Merzljakov (61) on järjekorras juba viies naaberriigi esindaja Eestis pärast 1991. aastat. Ta on pika karjääriga diplomaat, kellel kogemusest ja ametioskustest puudu ei peaks tulema.
Venemaa ametlik nägu
30. oktoober 2010, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olgugi juba poolteist kuud Eestis viibinud, on Merzljakovi avalikkuse ees seni näha olnud harva. See on arusaadav, kuna ametlikult andis diplomaat oma volikirjad Eesti presidendile Kadriorus üle alles sel neljapäeval. Merzljakov on kinni pidanud tavast hoida enne volikirjatseremooniat oma riigi esindajana madalat profiili.
Juri Merzljakoviga kokku puutunud inimesed aga ei varja, et tegemist võib olla ühe intelligentsema suursaadikuga, keda Vene Föderatsioon on Tallinna lähetanud.
Juba tema kestev osalus Mägi-Karabahhi konflikti rahvusvahelises vahenduses näitab, et tegemist ei saa olla mõne halli ametnikuga, kelle jaoks iseseisev mõtlemine oleks võõras.
Mägi-Karabahhi küsimus on võtnud uue Vene suursaadiku karjäärist koguni viimased seitse aastat, enne kui president Medvedev ta tänavu 14. juulil ukaasiga meie juurde lähetas. Sel taustal ei üllata Eesti ametnike teatud ootused Merzljakovile, et temaga võivad suhted sujuda ladusamalt kui mõne eelmise suursaadikuga.
Muuseas, mees üllatab sellega, et oskab eesti keeles öelda «tere», «head aega» ja «tänan». Seda võiks ju teise riigi esindaja saabumisel oma naabrite juurde elementaarseks pidada, aga paraku ei tule seda sugugi mitte alati ette.
Kui positiivselt aga Merzljakovi temaga suhelnud inimesed ka ei iseloomustaks, tegemist on ikkagi Vene Föderatsiooni suursaadikuga ja ühelgi suursaadikul ei saa olla isiklikku poliitikat.
Kõik nad esindavad ja ajavad ikkagi oma riigi välispoliitikat. Suursaadiku isikuomadused võivad aga mängida rolli selles, et ühendust peetaks korrektselt ja lahendusi otsitaks ka sellistel aegadel, kui riikide suhted on keerulised, et mitte öelda pingelised.
Seda on korduvalt tõendanud ka maailmapoliitika – näiteks võib tuua kas või Hruštšovi-aegse Nõukogude Liidu suursaadiku USAs Anatoli Dobrõnini, kes suutis Washingtonis ka neil ärevail päevil, kui nn Kuuba raketikriis oleks peaaegu tuumasõja vallandanud, ameeriklastega kõnelusi jätkata ja oli üks võtmetegelane kriisi lahendamisel.
Avaldustest, mis Merzljakov kohe pärast volikirjade üleandmist on teinud, võib tähelepanuväärseimaks pidada ilmselt lootust, et seni külmutatuna püsinud Eesti-Vene piirilepingu küsimus võiks järgmise aasta jooksul lahenduseni jõuda.
Vaevalt et nii põhimõttelises küsimuses saaks midagi juhtuda enne, kui ka venelastel on selge, kellega neil tuleb Eestis selleks kõnelusi pidada. Ilmselge, et Vene saatkond – nagu tegelikult ka teised Tallinnas asuvad välissaatkonnad – jälgib tähelepanelikult järgmisel aastal Eestis toimuvaid parlamendivalimisi.
Kuid Eesti-Vene suhteid korraldada tuleb sõltumata sellest, kas võimul jätkab praegune koalitsioon või õnnestub opositsioonil valimistel üllatada. Näiteks ELi-Venemaa viisavabaduse teema jääb lauale nagunii.
Eestis on muidugi kõige lihtsam igale Vene diplomaadile hinnanguid anda selle järgi, mis monumendile ja mis päevadel nad lilli on viinud. Kuid need on suursaadiku puhul pigem kohustuslikud etteasted, millest on keeruline järeldada seda, mida Pikal tänaval Eesti-suhete arenguvõimalustest tegelikult mõeldakse.
Merzljakovil on kahtlemata võimalus näidata, et hoolimata ajaloolistest erimeelsustest Eesti ja Venemaa vahel on tegu lihast ja luust inimesega, kes saab aru 21. sajandist ning jääb ka vaidluste korral väärikaks ja lugupidavaks selle maa suhtes, kus ta suursaadikuna resideerib.