Wesse Allik: Reformierakonnale on Savisaar parimaks liitlaseks võimulejäämisel

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Wesse Allik
Wesse Allik Foto: Erakogu

Ükskõik kuidas Savisaare kriminaalasi ka lõppeb, on Keskerakonna matusekellad juba kõlanud, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liige Wesse Allik.

Sealjuures pole nende lööjateks olnud ei kapo, «kallutatud meedia» või mõni poliitiline konkurent, vaid Savisaar ise. «Mina su sigitasin, mina su ka tapan!» need sõnad ütles küll Tarass Bulba oma pojale, aga oleks võinud öelda ka Savisaar oma loomingule – Keskerakonnale.

Öeldakse, et pole olemas asendamatuid inimesi, kuid Savisaar on Keskerakonnale selles suhtes erand – ta on täiesti asendamatu. Ilma temata variseb lihtsalt kogu süsteem kokku. Ta on ainsaks liimiks Keskerakonna ühtviisi täielikult vastandlike ja ebaloogiliste toimimismehhanismide kooshoidmiseks.

Oma jaga-ja-valitse-meetodiga on ta takistanud iga võimaliku konkurendi esilekerkimist, mille tulemuseks on see, et kui ta kõrvale astub, tekib vaakum. Tõesti – Keskerakonna kooshoidmiseks on vaja erakordset isikut, kes oleks ühtviisi vastuvõetav nii erakonna kontorile – struktuurile, vanale Savisaare kaardiväele, venelastele – kui ka lihtliikmetele. Rääkimata muidugi valijaskonnast, kellest paljudele on ta iidol.

Tallinna sadama altkäemaksuskandaali kinnimätsimises süüdistamine on muidugi mõeldud väga erakordse ajuehitusega inimestele (umbes sarnastele, kes ravivad vähki pesuvalgendiga).

Võitlus trooni nimel

Tõsiseltvõetavaid kandidaate Savisaart asendama on vähe: Ratas, Simson ja Toom, Stalnuhhin, Kõlvart. Muidugi jääb ka väga väike võimalus, mida Keskerakonna puhul ei saa aga välistada, et tehakse nagu kõige «demokraatlikumas» riigis maailmas – Põhja Koreas – ja võimu võtab üle suure juhi ja õpetaja poeg, viimasel ajal poliitiliselt aktiivseks muutunud Erki Savisaar. 

Võitlus trooni nimel tuleb kindlasti äge ja emotsioonirohke, millest Keskerakonna esimehe valimissüsteemi tõttu on peaaegu võimatu võitjana välja tulla vene tiival. Hoolimata sellest, kui palju on erakonnas venelastest liikmeid.

Nimelt saadab iga piirkond (mis on jagatud geograafilisel alusel ja neid on kokku 20) oma valijamehed erakonna kongressile. See tähendab, et vene tiival maksab hääli loota ainult 3–4 piirkonnast, sest vaevalt et Võrumaa piirkonna liikmete seas on näiteks Yana Toom väga popp. Samal ajal aga annab see süsteem selge eelise sellele, kelle käes on erakonna kontoriaparaat.

Seega jäävad reaalseks kandidaatideks Ratas ja Simson ning kumb neist saab esimeheks, sõltub suuremas osas Keskerakonna-sisestest võimumängudest. Kuid kindel võib olla, et kõiki osalisi ei rahulda kumbki kandidaat.

Et mitte liiga pikalt sisepoliitikal peatuda, siis Keskerakonna seisukohast on uue esimehe esmaseks ülesandeks kindlasti säilitada valijaskond, mis ei pruugigi nii lihtne olla. Päris arvestatav osa valijaskonnast ei valinud niiväga erakonda, vaid isikut – Savisaart. Pole kindel, et uue liidriga jäävad nad Keskerakonna valijaks.

Partei vene haru probleem

Näiteks Ratase jaoks oleks see kahekordselt keeruline ülesanne. Ühelt poolt vaadates, tahtes jõuda kunagi valitsuserakonnaks, mis on olnud ka ta peamine lubadus erakonna sees, tähendaks selle täitmine ka automaatselt, et ta peab midagi ette võtma vene tiivaga – kapoga kohut käinud Toomi ja Kõlvartiga. Vene tiivaga tülli minek aga tähendaks suure osa praeguse toetajaskonna kaotust.

Ühesõnaga Savisaare kadudes kaob ära isik, kes suutis enam-vähem rahuldada kõiki erakonnasiseseid harusid ning kes tõi isikuna ka suurema osa erakonnale antavatest häältest. Olla täiesti asendamatu ongi lubanud säilitada Savisaare ainuvõimu Keskerakonna üle kõik need aastad.

Praegu oleks Savisaarel viimane aeg anda üle teatepulk, kui ta sooviks, et Keskerakond elaks üle ta lahkumise. Kellele iganes ta selle ka annaks, oleks sellel inimesel vähemalt alguses olemas tema seljatagune ning see teeks talle paljude raskete probleemide lahendamise oluliselt kergemaks.

Hetkel aga ei paista tal selleks mingit tahtmist olevat vaatamata oma tervise- ja kõigile muudele probleemidele. See on muidugi ka omamoodi loogiline. Kui Savisaar poleks selline nagu ta on, oleks ta juba ammu poliitikaga lõpparve teinud ning praegust teemat poleks õhus.

See, et ta kavatseb minna lõpuni ja samas stiilis on juba vahest selge. Kasutades samu võtteid kui idarahaskandaali puhul. Tavapärased kallutatud jõudude süüdistused, Tallinna sadama skandaali kinnimätsimise püüe ning muidugi kuulus «aga teised ka» ehk klassikaline Keskerakonna retoorika. Kas keegi ootas tõesti midagi muud?

Reformierakond

Tallinna sadama altkäemaksuskandaali kinnimätsimises süüdistamine on muidugi mõeldud väga erakordse ajuehitusega inimestele (umbes sarnastele, kes ravivad vähki pesuvalgendiga).

Reformierakond kontrollib täielikult kapot, laseb neil tekitada Tallinna sadama ümber skandaali ning siis käsib neil minna vastukaaluks Savisaart peedistama?

Kui Reformierakond kontrolliks tõesti täies ulatuses kapot, kas poleks neil siis olnud palju lihtsam tõmmata Tallinna sadama uurimisele pidur peale?

Või oli Tallinna sadama skandaal selleks, et publikut ette valmistada Savisaare kinnipanekuks? Kuid kas see hetkel ei oma just vastupidist efekti – ühed mustad mõlemad?

Vaata kuidas tahad, kuid lihtsurelikule arusaadavat loogikat ei leia…

Praegu ollakse tõesti närvis ka Reformierakonna poolel, kuid mitte Tallinna sadama või mõnel muul sarnasel põhjusel, vaid mis saab siis, kui Savisaar tõesti Eesti poliitikast kaob? Suurem tõde väiksema tõe taga on, et Reformierakonnale on Savisaar parimaks liitlaseks võimulejäämisel. 

Tõesti, paremat oponenti kui Savisaar ja tema juhitud Keskerakond oleks ühel Eesti erakonnal raske soovida. Peale selle, et kõik sinu rumalused ja möödalaskmised kahvatuvad Tallinnas toimuva absurditeatri ees, on opositsioonis ja paaria staatuses Keskerakond heal juhul võimeline ainult haledaks vingumiseks, mis ei muuda midagi.

Poliitilisel tasandil on ta aga Reformierakonnale kõige vähe ohtlik oponent – esindades üht valijaskonda, kes ei annaks nagunii kunagi Reformierakonnale häält, ning samal ajal enda valijaskond ei annaks kunagi talle häält. Teiste sõnadega territoorium on ilusasti ära jagatud: ühel riik ja teisel Tallinn.

Arvatavasti pole Reformierakonnal suuremat soovi Savisaart kangutada. Tema juhtimisel võib kindel olla, et Keskerakond jääb opositsiooni ning samuti hea rahvast enne valimisi hirmutada stiilis «muidu tuleb Savisaar».

Teatud mõttes võib siin paralleele tõmmata Hitleriga, keda Ameerika Ühendriigid tahtsid Teise maailmasõja käigus kõrvaldada. Kuid natuke järele mõeldes jõuti järeldusele, et Hitleri hullumeelne juhtimine on palju hävitavam, kui oleks tema kaotus.

Troonide mäng

Seega Savisaare lahkumise järel ei teki ainult Keskerakonnas küsimus, kuidas edasi. Sellel on mõju terve Eesti poliitikale.

Tegelikult sisaldab see kõik ka paraja portsu inimlikku traagikat – ühe jalaga, tõsiselt haigena hoida kinni võimust, samal ajal teades, et elupäevi pole enam kaua. Kulutada oma vähene allesjäänud aeg poliitiliseks kemplemiseks oponentidega. Minna siit maailmast ära, kirjutuslaua taga, ees lõpetamata artikkel, kuidas kõik on sinu vastu. Minna lõpuni, püüelda mingi võidu poole, mis pole vähemalt talle isikuna enam võimalik.

Selle asemel võiks hoopis teha ära viimased asjad, mis on kunagi tegemata jäänud, otsida üles ehk mõned vanad sõbrad, keda pole peale põhikooli näinud, juua hommikukohvi Vabaduse väljakul ja rääkida mõne lihtsa linnakodanikuga, kes jalutab mööda, teha rahu enda ja maailmaga.

Kahju on inimesest, kes on mänginud võimumänge nii kaua, et ta on täiesti võtnud omaks R. R. Martini raamatu «Troonide mäng» ühe peamise eluloogika: «Troonide mängus sa kas võidad või sured. Vahepealset võimalust ei ole.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles