Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Täna möödub 110 aastat Tallinnas toimunud veresaunast

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Uue turu väljak, kus 1905. aasta 16. oktoobril tulistasid tsaariarmee sõdurid miitingulisi. | FOTO: Repro

Doktorant Lauri Kann kirjutab ajakirja Tuna värskes numbris 1905. aasta 16. oktoobril Tallinna Uuel turul aset leidnud verevalamisest, kus sõdurid tapsid ligi sada rahumeelset meeleavaldajat.

«Kes 17. oktoobri hommikul Tallinna turule tulid, need vaatasid hirmu ja jälestusega seda pilti, mis nad seal nägid ja ei või seda elu otsani unustada. Seal, kus muidu igal hommikul elav liikumine ja tungimine oli, kus söögi aineid osteti ja müüdi, seal lamasid surnu kehad, mehed, naised ja lapsed läbi segamini oma vere sees, ära purustatud peade, ära lõhutud ihudega ja et kivine põrand verd vastu ei olnud võtnud, siis oli see madalamate kohtade peale suurteks loikudeks kokku valgunud. Umbes 200 inimese verd oli sinna valatud... ja ühegi inimese sulg ei suuda seda ahastust kirjeldada, mis nendel päevadel Tallinnas tunti.» (Aja märgid. Lendleht viimase aja sündmuste kohta. Tallinn, 1905)

Tulistamine Tallinna Uuel turul 1905. aasta 16. oktoobril on jätnud Eesti ajalooteadvusse sügava jälje. 1931. aastal püstitati Estonia teatri ette tulistamise ohvritele mälestusmärk, mille avamise juures oli ka tollane riigivanem Konstantin Päts.

Nõukogude ajal viidi mälestusmärk Rahumäe kalmistule ja tema paigale püstitati ohvritele uus monument. Taasiseseisvunud Eestis toimus Rahumäe kalmistul president Lennart Meri osavõtul mälestusteenistus, kus kõne pidanud Jaan Kross nimetas turul langenuid «Eesti omariiklusvõitluse ohvrite kaugeks eelsalgaks».

Kirjandusklassikasse on 16. oktoobri sündmus jäädvustatud «Tõe ja õiguse» III osas, kus romaani peategelased Kristi ja Indrek toimuva sündmuse keerisesse satuvad ja Kristi turul haavata saab. Ajalookirjutuses on tulistamisele Tallinna Uuel turul tagasihoidlikumalt tähelepanu pööratud.

Sündmus arenes erakordsel ajal ja erakordsetes oludes.

13. oktoobril jõudis Tallinnasse ülevenemaaline raudteetööliste streik, mis juba järgmisel päeval üldstreigiks kujunes seisatades Tallinna tehaste ja vabrikute töö.

14. oktoobri õhtul liikusid mööda linna jõugud, kes aknaid sisse lõid, kauplusi röövisid ja maju põlema süütasid.

15. oktoobril pöördus Tallinna linnavõim tööliskonna poole palvega, et nemad aitaksid linnas korda hoida. Töölised nõustusid korra kaitsmisel osalema, kuid esitasid nõudmised, et vabastatakse Tallinna poliitvangid, sõjavägi kutsutakse tänavatelt ära ja linnavolikogu saadab keisririigi valitsusele telegrammi, milles nõutakse kodanikuõigusi ning seadusandliku kogu üldrahvalikku valimist.

Linnavõim ja kuberner nõustusid esitatud nõudmistega ning järgnev öö möödus linnas rahutusteta.

16. oktoobril esitasid töölised võimudele uued nõudmised. Muuhulgas nõuti tööliste korrakaitsesalkadele tulirelvade andmist. Kuberner keeldus uusi nõudmisi täitmast.

Ettekandes siseministrile kirjutas kuberner Lopuhhin, et talle teatati 16. oktoobri päeval telefoni teel, et Uuele turule koguneb hulk töölisi ning et linnavolikogu hoone lähedal on alanud korrarikkumised. Kuberner Lopuhhin helistas Tallinna garnisoniülemale, kes saatis turule sõjaväelased. Seejärel teatati  telefoni teel kubernerile, et informatsioon korrarikkumiste kohta oli ekslik ning rahvakoosolek peab ennast rahumeelselt üleval.

Kuberner oli helistanud garnisoniülemale, et sõjaväelased tagasi kutsuda, kuid selleks oli juba liiga hilja. Andmata inimestele võimalust laiali minna avasid sõjaväelased Uuel turul koosoleku pihta tule tappes ja vigastades nii koosolekulisi kui ka juhuslikke möödujaid. Turul tapetuid tehti hiljem kindlaks 90 inimest ning haavatuid 102.

Kes olid ohvrid?

Enamus ohvritest olid Tallinna töölised, kuid tapetute hulgas oli ka naisi ja lapsi. 20. oktoobril peeti tulistamisohvrite matused, kuhu tuli ohvreid ära saatma kümneid tuhandeid inimesi.

Juhuslikult koosoleku läheduses viibinute ja pihtasaanute seas oli abielupaar, kes tuli naabri lapse ristimiselt ning sattus täpselt tulistamise ajal üle turu kõndima. Mees hukkus ja naine sai raskelt viga. Mõned kuulid lendasid lähedalasuvate majade akendest sisse ja üks inimene olla saanud oma kodus surma. Ühte naist tabas kuul Maakri tänava nurgal, kus ta ka suri.

Tulistamise ajal Pikal tänaval viibinud kunstnik Ants Laikmaa kirjutas sündmust meenutades, et olles kuulnud turu poolt tulevat valju heli, «nagu oleks hulk maju ühekorraga ja üksteise järel kokku varisenud», ruttas ta turu poole. Tee peal tuli talle voorimees vastu, kelle sõidukil oli haavatud inimene.

Jõudnud Uuele turule, nägi ta surnute ja haavatute ümber nende omakseid ja tuttavaid, keda sõjaväelased turult minema ajasid. Martna kirjutas, et kui «terved haavatutele appi tõttasid, kus ühed oma abikaasasid, teised oma lapsi, õdesid, vendi, sugulasi ja sõpru ning tuttavaid otsisid, et neid surnult või elusalt maast ära koristada, panid soldatid kõikidele tee kinni. [– – –] Surnud ja poolsurnud visati ruttu kohale muretsetud vankrite peale ja viidi ära.»

Kuigi surnuid ja haavatuid kohe ära viima hakati, olid veel järgmisel hommikul turuplatsil veretöö tagajärjed selgesti nähtavad.

Täispikka artiklit loe ajalookultuuri ajakirja Tuna selle aasta 3. numbrist.

Tagasi üles