Inimeste segaseks keeramise põhjuseid on palju ja võimuiha pole Edgar Savisaare isiklik haigus, vaid seda on põdenud aegade jooksul väga paljud inimesed igas maailmajaos, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.
Indrek Kuus: võimuiha pole Savisaare isiklik haigus, vaid seda on põdenud paljud
23. september 2015, 14:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elus juhtub nii mõndagi ja sulitempe on ikka tehtud. On õunaraksus käidud, enne diskot õlut joodud, pruute narritud, ilma kiivrita motikaga sõidetud, klassiõdedelt koolitöid maha viksitud, oldud pohmakaga tööl, laenumaksega hilinetud, kolleegidele endast parema mulje jätmiseks nats udujuttu aetud, süütule ja tüütule jalakäijale autost signaali lastud jne.
Aga kui kõik sigadused tehtud, siis hakkab ju südametunnistus piinama. Teinekord kohe valusalt ja kaua. Tahaks võtta kohe 25 grammi konjakit ja teise veel, naisel käest kinni võtta ning räägiks kõik ära, paluks vabandust. Lubaks olla parem kui eile ja ise ka usuks, et enam nii ei tee. Proovid saada heaks ja paremaks. Oleks nagu üks normaalne mees oma 1001 puudusega.
Kui tundub, et südametunnistus puhas, saab minna tööle, kui tarvis, siis osakonda juhatada, ning kui mõistus selge ja tervis korras, pidada ka linnapea ametit või kogunisti olla president, juhtida kaugsõidulaeva või lennukit.
Eesti vabariigi kodanikule Edgar Savisaarele ja teistele ja kolmandatele isikutele kahtlustuse esitamine korruptsioonis tuletas mulle meelde muinasjutu kuningast, kel üks silm naeris, teine nuttis. Ei taha enam nalja visata ja parastada, vaid oodata, et süüdlased lähevad kohtu alla ning saavad karistatud.
Arvamusi eilse pommuudisega seoses on avaldatud palju. Tsiteeriksin siinkohal vabaerakondlasest õppejõudu Mati Ilissoni, kes kirjutas Facebooki: «Tuleb tunnistada, et kaugenemine riigimehelikkusest, mis seab ühise hüve kõrgemale isiklikust kasust, on viimastel aastatel eriliselt välja joonistuv tendents. Kas saab olla riiki ilma riigimehelikult mõtlemata, ilma tervikut tajumata, ilma vastutuseta, ilma tõe ja hoolimiseta? Õigusriiki, veel vähem õiglast riiki, kindlasti mitte. Julgen väita, et Eestis on täna siseriiklikult suurimaks mureks moraali ja väärtuskriis – kõik muud teemakäsitlused on selle pinnavirvendus.»
Inimeste segaseks keeramise põhjuseid on palju ja võimuiha pole Savisaare isiklik haigus, vaid seda on põdenud aegade jooksul väga paljud inimesed igas maailmajaos.
Kuid kas tõesti on nii raske öelda lihtne lause «Mul on kahju ja ma palun vabandust»? Ning siis kanda oma karistust. Kui ikka kõik südamelt ära rääkida ja teiste vastu aus olla, siis küllap saaks asjad korda.
Pole ju vaja lakkamatult valetada ja oma hädades teisi süüdistada. Kuid võimupalavikku nakatunuid toetavad ju usinad lakeid, kes ohtlikku viirust edasi kannavad ja oma võimalust ootavad. Elu näib tihtilugu tüütu, aga õiglaselt lihtne, kuid poliitik või ükskõik mis ametis olev teiste inimeste eestkõneleja ei tohi olla suli. Nii lihtne see ongi.
--------------------
Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes.