Andres Herkel: vaba on parem olla – Vabaerakonnal täitus aasta

Andres Herkel. Foto: Jaanus Lensment

Kui Vabaerakond eelmise aasta 20. septembril areenile astus, siis ei olnud neid, kes ettevõtmise edusse uskusid just väga palju, kirjutab erakonna esimees Andres Herkel.

Õnneks aga oli üks osa uskujaist seks ajaks hästi organiseerunud, hulga tööd ära teinud ja üldiselt ka teati, mida edasi teha.

Takkajärgi hinnates oli Vabaerakonna läbimurde eelsete päevade kõige kurjem vastane just too poolpolitoloogiline arvamus, et «erakonnad on valmis ja midagi juurde ei saa tulla».

Minu meelest lubab aga Vabaerakonna esiletõus teha Eesti ühiskonna kohta paar olulist järeldust.

Samas on tõsi ka see, et Vabaerakonna toetuse tõus sõltub päris palju sellest, milliseid vigu vanad erakonnad parasjagu teevad.

Asjade seis

Esiteks on demokraatia ja vabadus meie ühiskonnale väga olulised väärtused. Konkurentsitingimused olid märtsivalimistel küll võrdsetest võimalustest kaugel, kuid see ei olnud ületamatu takistus. Ainuüksi tõik, et süsteemiväline jõud leiab piisavalt võimalusi süsteemikriitiliste valijate kõnetamiseks, kinnitab ühiskonna elujõulisust.

Teine ja kindlasti mitte nii rõõmustav järeldus on, et usalduse defitsiit on meil küllaltki kõrge. Valimisjärgne aeg pole usalduse puudust ka kuidagi leevendanud. Valija otsib alternatiive ja Vabaerakond on suutnud seda pakkuda. Samas on tõsi ka see, et Vabaerakonna toetuse tõus sõltub päris palju sellest, milliseid vigu vanad erakonnad parasjagu teevad.

Tulevikku vaadates ei taha me loomulikult piirduda vaid teiste puudustest toituva sanitarirolliga. Me ei näe oma tulevikku protestiparteina, aga me ei taha ka päriselt sulanduda olemasolevasse erakonnasüsteemi.

Siit jõuame nn. maailmavaate küsimuseni, mis on Vabaerakonna ümber algusest saati kihanud. Paunverelikult väljendudes: ütelge nüüd üks ilus ilmavaate nimi! Vabaerakond ei ole seda Jorh-Aadnielile siiani päris selgelt öelnud ja suuresti paistabki see olevat rohkem segadusse aetud Jorhi kui Vabaerakonna enda probleem.

Maailmavaatelisest kastist hoidumine

Vabaerakond liigub oma sisemise arengu joont pidi rahulikult, püüdes murda ühte laialt levinud organisatsiooniehituslikku müüti. Lühidalt on müüdi sisu järgmine: mitte midagi ei saa teha enne, kui kõik on valmis. Puutusime selle arusaamaga kokku kohe alguses. Usuti, et erakonna loomiseks peab olema palju raha, muljetavaldav liikmeskond, täiuslik struktuur ja ka selgesse kasti paigutatud maailmavaateline programm. Paraku on selline vaade eluvõõras ja välistab poliitikat loova inimkoosluse sisemise arengu. Kui kohe alguses sellist valmisolekut nõuda, siis ilmselt algpunktist kaugemale ei jõuta.

Võib ju juhtuda, et Keskpartei esindab äärmusi või Reformiparteist saab reformide ellu kutsumise pidur. Sel juhul pole nood nimed mitte lihtsalt broneeritud, vaid nad on ka halvasti kasutatud.

Samas, et Vabaerakond rõhutab vabadust ega soovinud hakatuseks pugeda mõnda maailmavaatelisse kasti, ei tähenda, et poliitika mõtestamine ja enesemääratlemise protsess puudub. Vastupidi, see toimub iga päev! Nonde kastide häda on see, et enamasti sisaldavad nad häirivalt palju ideoloogilisi lihtsustusi, deformeerunud tähendusväljaga mõisteid ja sellest tulenevaid möödarääkimisi.

Näiteks võib konservatismi mõiste kanda tavakeeles oluliselt halvustavamat tähendust, kui on see, mida tuntakse ideoloogilise vooluna. Konkreetne erakond võib konkreetses ühiskonnas hakata looma tähendusvälju, millele inimeste hoiakud ja suhtumised teravalt reageerivad. Võib ju juhtuda, et Keskpartei esindab äärmusi või Reformiparteist saab reformide ellu kutsumise pidur. Sel juhul pole nood nimed mitte lihtsalt broneeritud, vaid nad on ka halvasti kasutatud.

Maailmavaade saab sügisel kinnitatud

Ideaalis oleks Vabaerakond hea meelega Reformierakond, sest mõtestatud reformidest on Eesti ammu ilma jäetud. Keskerakonna nimel on kandvust, kui mõtleme ühiskonda lõhestavatele väärtuskonfliktidele kooseluseadusest pagulasteni. Tihti on vaja just kainet pead ja keskmist teed, mis ühiskonna emotsionaalsete teemade puhul koos hoiab. Eeskujuks sobib aga dalai-laama, mitte Edgar Savisaar. Isamaalised oleme niikuinii ja lõpuks pole ka sotsiaalne mõõde meile kaugeltki võõras.

Selle mõttekäigu peale võib mõnelgi tekkida soov sõrme viibutada, et nood vabakad on ju neetud kõigesööjad, ei liha ega kala. Kummati ei tahagi me lasta end äärmustel vormida lasta, pigem vajab Eesti just terve mõistuse erakonda.

Esimene ja kõige tähtsam reservatsioon ongi see, et 21. sajandi erakond ei tohi kinni jääda 19. sajandi klišeedesse.

Ja kui me ka oleme valmis pikemat silmapiiri adudes kaunistama end mõne põlise Euroopa parteiperekonna sildiga, siis tahame seda teha loominguliselt ja reservatsioonidega. Esimene ja kõige tähtsam reservatsioon ongi see, et 21. sajandi erakond ei tohi kinni jääda 19. sajandi klišeedesse. Klassikaline konservatism vajad täna rohkem vabadust, liberalism enam vastutust ning äärmuslik sotsialism kurnab ühiskonna jõuallikad lihtsalt välja.

Selleks, et ühiskonda uut moodi kõnetada, on vaja nii uut sõnavara kui ka uut moodi väljendatud idealismi. Vabaerakond on püüdnud seda otsida ja otsib edasi. Mõistagi on see ülesanne palju laiem kui maailmavaatelise deklaratsiooni kinnitamine, millega peaksime toime tulema veel sel sügisel. Samas ei saa kunagi olla kindel, et ideaalide tagasitoomine on jõukohane ühele erakonnale, sest kui tahes heade kavatsustega erakond koosneb ikkagi vaid ekslikest inimestest. Meil on soov minna kaugemale, aga me oleme üht-teist saavutanud ka juhul, kui meile jääbki üksnes ärataja roll. 

Tahame julgeid otsuseid

Tahame, et erinevate erakondade poliitikud julgeksid otsuseid teha, et Reformierakond loobuks oma tulumaksuretseptist ja muudest dogmadest, et kodanikuühiskonda võetaks aruka partnerina ning valitsus ja Riigikogu tervikuna oleksid rohkem koostööle ja vähem vastandumisele orienteeritud. Et otsuseid teeksid lihast ja luust inimesed, mitte parteisõdurid!

Lõpuks idaneb selline soov ja tunnetus kõigis või peaaegu kõigis erakondades, ehkki see pole seni täiel määral maksvusele pääsenud. Aga lõpuks ta pääseb. Hea näide on kasvõi Artur Talviku ja Jüri Adamsi mõte võtta suur aidavargus Tallinna Sadamas ette sügavamat uurimist ja lahendusi vajava probleemina. Sellega tulid kaasa erinevate fraktsioonide saadikud. Vajame veelgi selliseid algatusi, kus erakondade raudbetoonpiirid mõranevad ja terve mõistus esile tõuseb.

Kui Vabaerakond käis poliitikahooaja alguseks välja 12 poliitikapunkti, siis leidub nende seas nii neid, milles suuri erimeelsusi polegi kui ka neid, kus vaated eriti ei haaku. Samas on palju selliseid küsimusi, kus arusaamad on justkui väga sarnased, kuid millegipärast ei näe me valitsuse praktilisi samme. Ehk kuhu jääb Eesti poliitika ambitsioon ja teotahe? Miks me räägime nii palju sellest, mida ei saa teha, selle asemel, et nõuda ja välja töötada lahendusi?

Parlament ei saa olla kukepoksi areen

Eesti ühiskond vajab praegu üle kõige tunnetust, et probleeme võetakse tõsiselt ja ühiseid huvisid esiplaanile seades. Olles silmitsi sedavõrd raskete küsimustega, nagu seda on Vene-Ukraina sõda või suur pagulasprobleem, ei saa me endale alati lubada koalitsiooni ja opositsiooni kukepoksi lihtsalt mängulusti pärast. Meil on üks Eesti ja ühine vastutus.

Välispoliitilised küsimused mõjutavad meie sisepoliitikat üha enam ja valikud, mida Eesti tegema peab, pole alati mustvalged. Tihti on nende taga julgeolekupoliitiline mõõde. Samas näeme me liigagi tihti, et usaldamatuse foon ei lase ka riigijuhtide parimast tahtest kantud sõnumitel hästi kohale jõuda.

Olin päev pärast Vao pagulaskeskuse süütamise katset Karksis meefestivalil ja suhtlesin paljude-paljude inimestega. Valdav sõnum, mis peegeldus, oli lihtne ja valus. «Meie ei toeta iialgi ühtegi süütamist, aga me ei saa aru, miks teevad riigijuhid avaldusi, justkui me oleksime süüdi – süüdi selles, et ootame samasugust tähelepanuosutust maaelule ja Eesti inimeste probleemidele, nagu nüüd osutatakse pagulastele!?»

Vabaerakond tahab olla tasakaalustav partner – seda ka keeruliste ja emotsioonidest laetud probleemide puhul. Näeme murega, et valitsusel on väga raske neid probleeme adekvaatselt selgitada. Veenvus ja usaldus taastuvad eeskätt siis, kui tehakse selged järeldused korruptsioonijuhtude kohta, lahutatakse poliitiline ja majanduslik juhtimine riigiettevõtetes, korrastatakse erakondade rahastamine, lõpetatakse väikeettevõtja kiusamine kohustuste ja aruannete laviiniga.

Paremaks läheb siis, kui inimestega räägitakse vabalt ja selgelt. Vaba on parem olla. Aga vaba olla, tähendab ka vastutada.