Aivar Reinap: viimne kartulivõtt

Aivar Reinap
, peatoimetaja asetäitja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aivar Reinap
Aivar Reinap Foto: Erakogu

Pühapäeval seisime perega, korvid käes, põllu ääres. Talvekartul vajas ülesvõtmist. Naabrimees oli traktoriga platsis ning mugulate ülesvõtt läks kogenud võtjatel kiiresti.

Saak oli, nagu oli: kartulipealsed kuivasid sel aastal suhteliselt kiiresti ning seetõttu jäi kartulil kasv kinni ning tulemuseks suhteliselt suures koguses seemnekartuli mõõtu saaki. Eks talveks neist meile jätkub, aga otsustasime, et suurele põllule enam kartulit maha ei pane. Aitab küll. Peenramaale ehk mõned vaod varajast kartulit, aga mitte rohkem. Aastasadu kestnud traditsioon saab sellega meie jaoks läbi.

Ühte suurt põhjust suurel põllul enda tarbeks kartulite kasvatamisest loobumiseks justkui polegi. Maal on olemas korralik mitmevõlviline kelder ning ka linnas on kelder olemas, kus kartulid säilivad üle talve väga hästi. Põllumaad on ka, aga kartulikasvatamisega on ikkagi üksjagu jamamist. Tuleb muretseda, et kevad- ja sügiskünd oleks tehtud, küla pealt leida põllule sõnnik, tellida vagude sisse- ja kinniajamine, muldamine, tuleb ka rohida ja siis lõpuks kartulivõtmine. Kuna endal pole enam sobivaid traktori tööriistu, tuleb leida tegija ja eks kõigel sellel ole ka oma hind.

Samas on igal aastal kartulitega mingi jama. Mitu aastat veetsin ma põllul, korjates käsitsi kartulimardikaid, et saaki päästa, siis on meil iga-aastased külalised metssead, kes teevad korralikku pahandust. Sagedased on olnud vihmased suved, mis rikuvad nii kartulipealseid kui ka mugulaid. Mitmelgi aastal on vihmane sügis teinud keeruliseks saagi ülesvõtmise. Ausalt öeldes ei mäletagi, et mõnel aastal ei oleks probleeme ning saak oleks suurepärane olnud. Samas oleme vahetanud nii põldude asukohti, et maa puhkaks, kui ka uuendanud kartuliseemet. Kuna oleme tahtnud ökoloogiliselt puhtaid kartuleid, ei ole neid kemikaalidega pritsinud ega väetanud ka mitte.

Teisest küljest oleme viimastel aastatel hakanud rohkem sööma riisi ja makarone. Kogu aeg on kiire ja need saavad kiiremini valmis kui kartulid. Mõni aasta tagasi vähendasime kartulipõldude arvu kahelt ühele, sest suvel tuli palju järele jäänud kartulit prügimäele viia. Kartulit ei kulu lihtsalt enam nii palju.

Olen suhteliselt ratsionaalne inimene ning tean, kui odavalt saab hea talvekartuli Keskturu väravast või siis mõne tuttava põllumehe käest, mistõttu rahalise kokkuhoiu pärast pole kindlasti mõistlik nendega jännata. Ka poest paari kilo kaupa ostes ei oleks kartulikulu hinnatšekil märkimisväärne.

Lehma pidamine lõppes meil ligi 15 aastat tagasi, sigade ja kanadega lõpetati juba varem. Lihtsalt ei olnud mõtet. Veidi kurb on, et maaelu jääb laste jaoks üha kaugemaks ning kartulivõtt ja mahapanek kui pere traditsioonilised sündmused kaovad ära. Võin end linnamehena lohutada, et talvepuude tegemine võtab ka hullult aega ning kohe-kohe algab õunamahla tegu. Kelder on moose ja marineeritud kurke täis ehk olen endiselt maale lähedal. Samas mõtled juba vaikselt, kas küttepuid poleks lihtsam tellida lõhutult hoovi ning häid kurke, moose ja mahlu saab ka poest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles