Mis teemal peaks kirjutama tänapäeval «40 kirja»?

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Repro

Postimees küsis 28-lt isikult, kes 1980. aastal 40 kirjale alla kirjutasid kaks küsimust: mis teemal peaks kirjutama tänapäeval sellise «40 kirja», millele nad allkirja andmist võiksid kaaluda ning mis mõjuks ühiskonnas värske õhu puhanguna?

Peeter Lorents

Ma ei arva, et tänapäeval peaks asju ajama sellisel riskantsel viisil, nagu meie seda omal ajal tegime. Küll aga laiemas kontekstis nii ELis kui maailmas tervikuna oleks neid kirju kohe või rohkem vaja. Inimeste ootused on paraku niisugused, mis neidsamu inimesi tulevikus kahjustavad. Kuid need on ju meeldivad ja neid ei tahaks kuidagi loovutada. Ent need hukutavad, nii nagu omal ajal olid hukutavad arengud NSV Liidus.

Peet Kask

Sellise mõjujõuga kirjatükke tuleb kultuuriloos ikka väga harva ette. Muidugi leidub ka praegusel ajal teemasid, mille üle südant valutada. Näiteks demokraatlike vabaduste kaitsmine. Üks sündmus on eredalt meelde jäänud. 2007. aasta kevade ülikuumas õhustikus, kui käis eestlastest teisitimõtlejate häbiposti naelutamine – Mihkel Raud astus välja õiguse eest oma seisukoht karistust kartmata välja öelda. Mitte konkreetse seisukoha kaitseks, vaid sõnavabaduse kaitseks. Kümnesse!
------------------
Heino Kiik

Tänapäeval ma kirjutaksin alla kiitusekirjale, mitte laitusekirjale. Ma sain oma eluajal Eesti Vabariigi tagasi ja mul on selle üle nii suur rõõm, et ma peaaegu ei tahagi midagi kritiseerida. Kirjanikuna ma elasin Nõukogude ajal suurte kannatustega – käsikirjad seisid, ma ei saanud palka, julgeolek hakkas mind kimbutama. See oli õudne aeg ja ma pääsesin sellest kõigest tänu Eesti Vabariigile. Mul on ainult kahju, et mu ema ei näinud vabariigi tulekut.
--------------
Toomas Kall

Elu on 30 aastaga edasi läinud. Oma sõnumit valitsejatele ei pea ükski eestlane enam posti teel saatma, liiati veel Moskvasse. Praegu piisab, kui lasta oma sõnum aeg-ajalt valimiskasti. Kollektiivsele kirjale alla kirjutamine näitab, et häda on suur (1980) või et allakirjutaja on ise hädine (2010).
----------------
Tõnu Kaljuste

Õhu kihte on tänasel päeval nii erinevaid, et vaevalt üks puhang suudaks ühiskonda mõjutada. Nõukogude elu oli lihtsamalt mõistetav, juhitav ja kritiseeritav. See maailm, kus elame nüüd, protestib streikide keeles! Aga ma ühineksin kodanikega, kes sooviks arendada Eesti raudteed (Haapsalu raudtee!), sadamate teket, rahvusooperi ehitust. Kindlasti olen anonüümsete kommentaaride vastu, sest sooviksin arutada asju inimestega, kel on nimed.
-----------------
Maie Kalda

Ilmselt ma annaksin allkirja meie riigis vohava populismi ja kõigemüüdavuse ideoloogia vastu. Nagu kas või pealkiri Postimehe esiküljel «Ehitad kaitsealale, maksad miljoni» (25.10). Aga kellele see kiri saata? Riigikogu oleks veel formaalsem adressaat kui meie 30 aasta tagused Pravda, Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija. Eesti rahvas aga teab indiviidi tasandil niigi, et hinnata väärtused on kõrgemad kui rahalised.
----------------
Andres Langemets

Alla võiksin mõnele ettepanekule kirjutada küll, aga leian, et need kirjad sellisel kujul pole enam vajalikud. Toona oli tsensuuriaeg ja see ehmatas. Praegu on info liikuminegi hoopis teistsugune. «40 kiri» oli ühine üritus, ei olnud sellist jagunemist nagu praegu. Niisugust ühtset punti enam kätte ei saa, lõpuks tuleb ikka välja, et on ühe või teise erakonna poole kaldu. Ja meil pole ju ka ühte koondunud vastasrinda.
-----------------
Kaur Alttoa

Kõige põhilisem on kasvav kuristik võimu ja rahva vahel. Viimased europarlamendi valimised näitavad selgelt, et neid on palju, kes tahaks kaasa rääkida, aga neid ei kuulata. Kurb oli kuulda poliitikute kommentaare, mis näitasid, et ega sellest ei õpitud. Kui nii edasi läheb, siis ma kardan, et paljud hääletavad jalgadega – kui ei kuulata, siis miks hääletada?
-------------------
Mati Hint

Ikka sama. Eesti keele, kultuuri ja elulaadi säilimine. Mul on väga kahju, et mõnedki «40 kirjale» allakirjutanud või muidu Eesti eliiti kuuluvad inimesed töötavad selles suunas, et Eesti muutuks ingliskeelseks. See võtab viimasegi motivatsiooni meie venekeelsetelt kaasmaalastelt integreeruda eestikeelsesse ühiskonda. Tehakse ju järjest ettepanekuid viia ülikoolid üle inglise keelele või koguni anda sellele teise riigikeele staatus. See on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu mõtteviis. Kui osa kooliõpetusest muutub ingliskeelseks, siis on see eesti kultuuri säilimise seisukohalt ohtlik.
-----------------
Fred Jüssi

On kaks valdkonda, milles sekkun kõhklusteta. Kiri, millele ma täna alla kirjutaks, puudutaks esiteks keskkonda ja keskkonnaharidust. See, milleks keskkond meid kohustab, peaks olema igale inimesele selge. Teine valdkond on emakeele kohtlemine.
-----------
Priit Aimla

Ma arvan, et pole olemas ühtegi niisugust põhjust, miks peaks kirjutama uue «40 kirja». Kollektiivset kirja pole enam tarvis, sest pole enam neid tegelikke või teeseldud põhjusi, miks peaks vaikima, kui tahaks kirjutada. Maavärina vastu «40 kiri» ei mõju ja muud ohtu ei tea arvata.
----------------
Lehte Hainsalu

See kiri oleks muidugi kollektiivselt lihvitud, kuid peaks kõnelema inimese vabadusest. Et olla tõeliselt vaba, tuleb jõuda arusaamisele, kelleks ja milleks on elu igaüht meist kutsunud, ning järgida seda kutset täies andumuses. Siis me ei raiskagi oma päevi halisemisele, kadedusele, süüdlaste otsimisele ja aegunud arvete esitamisele, vaid tunnetame end vaimsete olenditena, kes ehitavad üles oma igapäevast füüsilist elu. Umbes niisugune üleskutse võiks selles kirjas olla.
-------------
Marju Lauristin

See oli aeg, mil ühiskonna tõsiste probleemide üle vaba mõttevahetust ei toimunud ja selline kiri oli ainuke võimalus avalikku tähelepanu koondada. Ka praegu on palju küsimusi, mis vajavad lahendamist, kuid ükski neist ei ole selline, mille üle ei saaks ühiskonnas vabalt diskuteerida. Küll aga usun, et kui haritlaskonnas taas tekib toonasele sarnane ohutaju, siis ollakse taas valmis sekkuma.
---------------
Jaan Klõšeiko

Eestis on suur populismioht. Populism paiskab väljamõeldud ja tegelikud probleemid segi ja viib selleni, et paljusid olulisi küsimusi käsitletakse pseudoprobleemide tasandil. Aga kui mõningatest ideoloogiatest on tehtud lihtsalt äriidee, ilma et nende taga oleks tegelikku analüüsi, siis see on väga ohtlik. Populismiga lähevad kaasa inimesed, kelle maailmapilt on väga fragmentaarne ja kes toituvad kuulujuttudest. Ja loomulikult annab ka kommertsmeedia sellesse oma osa. Selle tulemusena kujundatakse väärastunud maailmapilt. 
----------------
Alar Laats

Neid asju, mis ühiskonnas katki on ja mida muuta tahaks, on palju, ja ilmselt ei saa need kunagi otsa. Aastate jooksul olen aga üha enam veendunud selles, et esmalt tuleks allkirjastada kiri iseenesele. See oleks üleskutse muuta iseennast.
---------------
Kersti Kreismann

Eesti poliitikas valitseb kahepalgelisus ja toimub avalik pimesikumäng. Ma tahaksin valimistel näidata oma usaldust, aga minu usaldust ei vajata. Müüdavad ja ostetavad poliitikud jooksevad ühest erakonnast teise ja hägustavad ära ka need erakonnad, kes varem usaldusväärsena mõjusid. Pole enam, keda valida, usalduse avaldamise võimalus jääb olematuks, ja see haavab mind. Olgu Toompeal vähem inimesi, aga olgu nad kompetentsemad ja efektiivsemad.
-----------------
Aare Laht

Riik peab püüdma suurendada sündimust, niipalju kui saab. Seda tuleb teha mõne lähima aasta jooksul, kuni püsib aktiivses sünnitamiseas 80ndatel sündinud suhteliselt arvukas generatsioon. Kui nende järeltulijate arv jääb sama kesiseks kui neist 10–15 aastat vanematel, siis juhtub eestlastega sama mis liivlastega. Põhipõhjus, miks naised ei taha eriti sünnitada, on hirm jääda üksinda – mehe abita – last kasvatama. Eesti riigi prioriteet peaks olema tingimuste loomine, et naised saaks ka üksik­emana ühiskonna toel laps kasvatada.
------------------
Rein Ruutsoo

Et ma tänapäeval millelegi taolisele alla kirjutaks, peaks see kiri rääkima sotsiaalpoliitika otsustavast muutmisest. Põhiettepanek võiks olla muuta maksupoliitikat kiiresti ja otsustavalt ehk kehtestada astmeline tulumaks. Sellele kirjale kirjutaksin alla silmagi pilgutamata.
----------------
Lehte Tavel

Kriitikat võiks täna palju teha, aga «40 kirja» tasemel kriitikaks vajadust küll ei näe. See, et kiri levis illegaalselt nõnda laialt, ilmselt muutis rahva meeleolus midagi. Julgustas inimesi, et emakeele ja rahvustunde kaitseks on midagi ette võetud, kuigi ettevaatlikus toonis. Minu enesetundele oli hea, et sai sedasi tehtud, aga teaduskarjäärile kindlasti mitte. 
-------------------
Arvo Valton

Midagi taolist võiksid kirjutada meie Venemaa hõimlased, kuid seal hakataks üsna kiiresti päid maha võtma. Ja kaudselt nad seda siin-seal siiski teevad, sest maailm on pisut avatumaks muutunud. See kiri oli iseenesest nigel ja pisut isegi truualamlik, kuigi selles olid siiski ju olulised asjad ära öeldud. Loomulikult oleks isegi tahtnud kirja panna, mida me tegelikult mõtlesime. Mingi vihje iseseisvusele oleks võinud olla.
-------------------
Peeter Tulviste

Tänases vabas riigis protestikirjadega poliitikat teha oleks niisama narr kui hakata siin tunnelit kaevama selleks, et välismaale saada. Protestikirjade (nagu muuseas ka heade poliitiliste naljade) ajad on selleks korraks möödas, jumal tänatud.
---------------
Paul-Eerik Rummo

Kõnealuse kirja rolli peaks paika panema isikliku seotuseta ajaloolased. Usutavasti on praegu selleks juba piisav ajaline distants. Ise arvan, et kirja parimaks saavutuseks oli hirmuinertsi ja halvava lootusetuse mõrastamine ka nende eestlaste hulgas, kes ei olnud radikaalsed «dissidendid» ega nende meetodite pooldajad. Tänapäeva Eesti ühiskondlikus ja poliitilises süsteemis on igaühel sootuks teised võimalused oma muresid ja ideesid üldsuse ette tuua. Pidulikult võiks öelda, et selle eest me võitlesimegi.
-----------------
Tõnis Rätsep

Kommunistlik partei allutas kõik oma ideoloogia teenistusse. Me pole ka tänases üleminekuühiskonnas sellest vabanenud. Kultuurijuhiks peaks olema, nii nagu ta Eesti Vabariigis kunagi oli, apoliitiline jõud ehk president. Siis ei olnud võimalik, et poliitilise kapitali tekkeks kasutatakse ära kultuurisfääri. Poliitikute ülesanne on teenindada elu horisontaaltasandit, aga nad soovivad end siduda vertikaalmõõtmega, mida teenib kirik ja kultuur. Labasuse tunnusjooneks ongi see, et ta seob enese ülevaga.
----------------------
Rein Tamsalu

Selle kirja mõju vahetult oli ühiskondlikele asjadele ilmselt suurem kui pikas ajas. Tänapäeval ei oleks selline kiri enam vajalik, sest kõik on meil vabaks muutunud ja vabas ühiskonnas poleks sellisel kirjal mõtet.
-------------------
Andres Tarand

Minu arvates oli selle kirja põhimõju see, et ta hakkas nii hoogsalt rahva seas levima ja seda treiti munga kombel põlve otsas ümber ja anti edasi. Mis puutub tänapäeva, siis mina ootaks inimestelt ikka rohkem protestiaktsioone. Sarnaseid avalikke kirju võiks meil olla juba kümneid. Üht-teist on meil mittetulundusühingutelt ka tulnud, kuid nende sõnumit on suudetud edukalt ignoreerida.
-----------------------
Endel Nirk

On raske ette kujutada, et  tänapäeval saaks olla midagi võrreldavat. Meid mõjutas see oht, mis tol ajal valitses. Nüüd jälle on võimalik kõike vabalt rääkida, kuid sellel ei ole väga palju tulemust.
Poliitilise vastutuse ja usalduse probleemid on praegu minu meelest põhilised, aga otseselt võrrelda seda toonase ajaga ei ole võimalik. Üleskutsetega ei ole palju võimalik sellist ära teha, millega saaks poliitikute vastu kaotatud umbusaldust taastada.
---------------------
Mati Sirkel

Meil on tekkinud uus sisepagulus ja uus lootusetus – kõikelubavus võib summutada niisama tõhusalt kui kõikekeelavus. Arvan, et see omaaegne «40 kiri» ei muutnud vast Eestit, küll aga või see kinnitada kirja lugenud inimeste teadvust – midagi uut enamiku jaoks ju toona öeldus ei olnud. Olin ise toona praktiliselt vabakutseline ja kiri ise ei muutnud ka minu elu oluliselt. Küll aga mäletan toonase tööandja Johannes Hindi tänulikku käepigistust.
------------------
Jaan Tamm

Praegu on küsimus selles, kas eestlased jäävad püsima. Olen ise töörühmas, kus osalevad ka akadeemikud, ja nemad ütlevad, et kuni suremus ületab sündimust, on meie rahvus ainult aja küsimus. 30 aastat tagasi oli meil Eestis immigratsiooniprobleem. Nüüd aga on meil tekkinud taas surve immigratsiooni suurendamisele ja liberaliseerimisele, kuni eesti keele tähtsuse vähendamiseni lihtsalt üheks kommunikatsioonivahendiks. «40 kiri» rääkis ju ka sellest, kas meie keel ja rahvus jäävad püsima. Täpselt sama probleem on 30 aastat hiljem – ega midagi pole muutunud. 































 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles