Urve Eslas: napalmilõhn hommikul

1979. aasta filmis «Apocalypse Now» ütleb kolonelleitnant Bill Kilgore: «Ma armastan hommikuti nuusutada napalmilõhna.» Ja hetke pärast, kui järgmine küla palmide all on põlema pistetud: «Sellel on võidu lõhn.» Ilmselt ei ole sellele lähenemisele erinevamat kui Umberto Eco hilisem modifikatsioon: «Ma armastan hommikuti nuusutada raamatute lõhna.»

Esimene räägib üsna brutaalsest hävitamisest, teine suhestumisest. Mitte et neid kahte peaks ilmtingimata vastandama – sinna vahele jäävad need, kellele meeldib kontorikladede, uute saabaste või värskelt trükitud raha lõhn –, aga mingis mõttes väljendavad need kaks üsna erinevaid maailma nägemise viise. Ja paraku on see teine haruldasem.

Küsimus pole üksnes uudistes nagu «Jaapani haridusminister suleb ülikoolide humanitaarteaduskonnad», vaid ka selles, et otsustajate hulgas on aina vähem neid, kes, kujundlikult, raamatute lõhna armastaks. Miks see oluline on, sellest kirjutas toosama Umberto Eco augusti lõpus New Tork Timesis ilmunud kolumnis.

Arutelukäik – täienduste ja kohandustega – nägi välja umbes selline. Elame keerulisel ajal: idas on Venemaa-oht, lääs kardab terrorismi, Euroopa pagulasi. Miks peaks sellisel ajal keegi üldse arutlema kultuuri või kirjanduse üle? Nagu Itaalia kunagine majandusminister Giulio Tremonti ütles, kultuurist ei saa ju elada. Keskenduda tuleb fundamentaalsetele probleemidele.

Üldiselt, ka see pole päris tõsi, hea ooperimaja võib aidata majandust, aga see pole peamine küsimus. Sel suvel Milanos toimunud EXPO-l võõrustas Itaalia poliitikuid üle maailma, ja kultuur oli jutuks teise nurga alt. Üks asi, mis maailma vaevab, on kultuurilise mõistmise puudumine.

Kultuur aga tähendab muu hulgas tekste, raamatuid. Islamimaailm ei tähenda vaid koraani, see tähendab ka Rumit. Venemaad on raske mõista, kui pole lugenud Dostojevskit, Bulgakovit – ja viimasel ajal ka seal adopteeritud Baudrillardi. Ja nii edasi.

Muidugi ei tähenda see, et kultuuri tundmine aitaks kaotada rassismi, ksenofoobiat, religioosseid või poliitilisi konflikte. Raamatu trükivärvi lõhn, olgu õhtuti või hommikuti, ei lahenda näljahäda. Aga maailmas, kus domineerivad sõjalised ja majanduslikud konfliktid, on kultuuritraditsiooni hoidmisel ja vahetamisel lihtsam aru saada teise kultuuri vajadustest või probleemidest. Kultuuri ei saa vaadata lahus meie aja kõige põletavamatest küsimusest, vastupidi, kultuur on nende oluline osa. Ja sel puhul on raamatulõhnast enam abi kui napalmilõhnast.

Seda viimast on aga aimatavalt õhus aina rohkem. Ja selle kõrval on siis, kui Ecost saab «mees, kellel on see kingafirma» ja Claude Levi-Straussist «teksademees», veel isegi hästi läinud.

Akadeemilised ringkonnad – ja siin pole Eesti erand – viskasid kümmekond aastat tagasi vahel nalja poliitikute üle nende «ühe raamatu probleemi» pärast. Ehk siis ollakse lugenud läbi ühe (või paar) raamatut ja püütakse kasutada neid kõigi küsimuste lahendamiseks.

Aga viimasel ajal pole ma seda nalja enam kuulnud.