Ma ei taha sugugi olla ülekohtune nende suhtes, kes eelistavad poest osta kõike vajaminevat, sest miks peaks koleda mulla seest kartuleid urgitsema või limasest murust õunu üles võtma. Aga usk, et kasvatame ise kõike, mida sööme, on globaalses mõttes lapsik ja naiivne, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.
Loomulikult ei saa kaljukindlalt väita, nagu oleks põllumeestele praeguste Euroopa Liidu reeglite kohaselt dotatsioonide maksmine õiglus kuubis ja et seda tehakse ühemõtteliselt tüütute tarbijate hüvanguks, kuid selge on see, et hullem oleks vaid nälg. Just nimelt, totaalne toidupuudus, inimeste tervisekahjustused ja surm. Sest lihtsalt pole midagi süüa.
Väga levinud ja tüütuks muutunud arusaama postitas Facebooki Eesti põllumeeste Toompeale toimunud traktoriparaadi järel linlane Evelyn Sepp.
«Kindlasti on igal ettevõtlussektoril oma spetsiifika, sh ka põllumajandusel. Igal on omad ärimudelid, mured ja omad riskid. Ma ei arva, et ilusa sügise puhul peaksime me kummikutootjale toetusi maksma, sooja talve puhul soojatootjate saamata kasumi kompenseerima või lihtsalt erinevaid toetusi jagama.» Like'e tuli nii, mis kolises. Ka neilt, kes toiduga pirtsutavad ning kardavad nisujahu ja suhkrut.
Toidugurmaanide ja muidu heast elust lolliks läinud inimeste jaoks kõlab ehk koledalt, kuid fakt on see, et McDonaldsi maitsev burger on päästnud miljoneid inimesi alatoitumisest.
Praegu elame Eestis ja Euroopas ajastul, kus igaühel on õigus oma arvamust avaldada ja mõnda kogunisti kuulatakse ning järgitakse. Kummiku ja lehmalauda vahel on aga ühisosa vaid kittel, viimanegi vaid kujundliku näitena.
Näiteid ajaloost
Viimaste aastasadade suuremaid näljaaegu Euroopas ja kogu maailmas teatakse üsnagi hästi. Pole põhjust kooliõpikute tarkust kordama hakata.
Ajaloo nuusutamiseks meenutan siiski igavese linnana rajatud Rooma muresid ja olmet, allikaks on Paul Härmsoni 1984. aastal ilmunud raamat «Linnad läbi aegade».
Nimelt oli tavalise roomlase toit lihtne: nisuleib, hirsipuder, oad ja herned, oliiviõli, küüslauk, pisut kala või liha, puuvili ja vein. Miljonilinn tarbis seda aga väga suurtes kogustes. Roomlaste toitmiseks oli tollal umbes 80 000 elanikuga Ostia Tiberi suudmes, kus juba ainuüksi sadamaladusid oli 25 hektaril. Leivavaru seitsmeks ja toiduõli viieks aastaks.
Pekingi nn Hiinalinna kaitsemüüri juures oli saja hektari suurune maaviljeluse templi kompleks, mis rääkivat Hiina tohutust näljakartusest.
Näiteid oleks küll ja veel, sest ainult vee juhtimisest linna ei piisanud näljasele rahvale ninaesise kasvatamiseks ennevanasti ega piisaks ka praegu.
Kas kasvatame kõike ise?
Mul üks tuttav peab Kalamaja kandis mingit kodurestorani. Ma polegi täpselt aru saanud, mis see on, sest pole sellise toitumis- ja suhtlemisviisi võlu paraku mõistnud. Ent oletan, et kui ma nõudliku kliendina tahaksin sealsamas köögis õnnelikuna sündinud mahetallest kahte krõbedat ökovorstikest ja värsket käsitööõlut kohalike mesilaste meega, siis küllap jääksin söömata.
Ma ei taha sugugi olla ülekohtune nende suhtes, kes eelistavad poest osta kõike vajaminevat, sest miks peaks koleda mulla seest kartuleid urgitsema või limasest murust õunu üles võtma. Aga usk, et kasvatame ise kõike, mida sööme, on globaalses mõttes lapsik ja naiivne. Kuigi see on loomulikult vähemalt Eestis ja teistes parasvöötmelistes mustmullapiirkondades veel võimalik, on reaalsus paraku teine.
Toidugurmaanide ja muidu heast elust lolliks läinud inimeste jaoks kõlab ehk koledalt, kuid fakt on see, et McDonaldsi maitsev burger on päästnud miljoneid inimesi alatoitumisest. See, et mõni lakkamatust näljast pääsenu end rasva õgis, on paratamatu. Õgardeid on alati olnud.
Põllumajanduse toetamine
Ükskord juhtus aga nii, et Eesti kodanikust valge tarbija nägi poes kümnekilost hapukooretünni ja see hakkas talle meeldima. Koju jõudes otsustas ta kauba üle kaaluda ja avastas, et see kaalub vaid 9998,78 grammi. Ta helistas, kuhu vaja, kriiskas ja undas ning ajas kassi mööda tuba taga, sest tema õigus soodsalt tarbida sai riivatud.
Ta polnud kuulnudki, et kui põllumajanduse toetamine lõpetatakse, siis kasvaksid toiduainete hinnad hüppeliselt ehk selle peaks oma palgast ise tarbija kinni maksma. Kümme käekotti aastas jääks ostmata!
Poliitikahuviliste rõõmuks igihaljalt riigikokku kandideerinud Svetlana Ivnitskaja arvas, et maailmas poleks sõdu, kui enam kaitsekulutusi poleks. Umbes samasse kanti kisuvad mõningad arvamused toidutootmise ja söögi raiskumineku kohta. Igal juhul on kindel, et põldu pole mõtet narrida ja nälg teeb tigedaks.
Väidetavalt on isupuudus isegi pagulastel, kellest osa ei taha makarone hakklihaga, vaid hoopis kanarinda. Euroopas on vist unustatud, et mongolid peletasid nälga oma sõjaratsu verd imedes ja Aleksander Suure tappis sääsehammustusega saadud malaaria.
Inimeseloom saab hakkama ränkrasketes olukordades, kuid ellujäämiseks on esmatähtis toit. Siis, kui kõhuke on täis, tuleb juba vajadus sooja toa, kummikute ja suguelu järele. Samuti tekib tarbijalik rahulolutunne, et võiks juba arvamusliidrina arvata, et Euroopa ühine põllumajanduspoliitika pole ikka see, mille nimel me kartulikoori süüa lubasime.