/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Ohtlikuks muutub olukord, kui inforünnakute objektiks saavad tavalised inimesed. Väärinfovoogudega steriliseeritud aju võib kaotada võime maailma ratsionaalselt aduda ja seda on juba raske parandada, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Me elame tehnoloogiamaailmas, mis on andnud inimestele uskumatuid võimalusi, kuid ka uusi väljakutseid. Esmajoones puudutab see infotehnoloogiat. Teave on meie ajal kullast kallim. Teabe abil saab luua uuendusi ja olla innovaatiline, teenida miljardeid, aga ka inimestega manipuleerida.
Väga ohtlikuks muutub see siis, kui inforünnakute objektiks saavad tavalised inimesed. Väärinfovoogudega steriliseeritud aju võib kaotada võime maailma ratsionaalselt aduda ja seda on juba raske parandada.
Paraku on info-psühholoogilised kampaaniad levinud kogu maailmas. Võitlus käib kõigil rinnetel. Peamine neist on ehk infosõda Venemaa ja lääne, sealhulgas Euroopa, Ameerika ja Austraalia vahel.
See sõda ei alanud eile ega isegi aastat kümme tagasi: juba Jossif Stalin laskis alla raudse eesriide, mis eraldas NSV Liidu ülejäänud maailmast. Sisuliselt tähendas see läänest Nõukogude Liitu suunduva infovoo järsku piiramist. Proletariaadi diktatuuri rajavad kommunistid muretsesid kohutavalt Nõukogude kodanike mõistuse pärast, kelle poliitiline teadlikkus võis kannatada «vaenuliku» info tõttu. Seepärast segati NSV Liidus aastakümneid Ameerika Hääle, Vabaduse, BBC, Saksa Laine raadiojaamu, ajalehekioskites müüdi aga lääne ajakirjandusest ainult Euroopa kommunistide lehti. Raudsesse eesriidesse tekkisid aga mõrad ja see varises ühes Berliini müüriga 1989. aastal.
Internet mõjutas kogu maailma ja teave muutus kergesti kättesaadavaks. Sotsiaalvõrgustikud hõlmasid terve maailma, luues võimsa taristu teabe vabaks liikumiseks. USA ja Venemaa alustasid suhete taaskäivitamist. Ent Venemaa ja lääne romanss jäi üürikeseks.
Demokraatiast loobumine täis kõhu eest
2000. aastal riigi etteotsa tõusnud president Vladimir Putin alustas erioperatsiooni Venemaa kunagise imperiaalse vägevuse taastamiseks. Kutsekogemused võitlusest vaenlastega panid paika valitsemise stiili ja praktika: pagendusse saadeti endised soosijad (Boriss Berezovski, Vladimir Gussinski), ära osteti varasemad vaenlased (Kadõrovite pere), vangi pandi potentsiaalsed konkurendid (Mihhail Hodorkovski).
Võimumonopol nõudis poliitilise konkurentsi institutsionaalset likvideerimist, millise sihiga kaotati vabad ja demokraatlikud valimised ning keelati opositsioonilised erakonnad. Prokuratuur, uurimisasutused ja kohtuaparaat muudeti üheks suureks korporatsiooniks, mille juhtimiskeskus asus Kremlis. Oligarhid hirmutati ära. Jäi veel ainult üks probleem: rahvas.
Nafta kõrge hinna ajastul sõlmitigi rahvaga kokkulepe: demokraatiast loobumine täis kõhu eest. Kuid Venemaa võimud traditsiooniliselt ei usalda rahvast, mistõttu Vladimir Putin otsustas astuda veel ühe sammu: puhastada infoväli ja luua infomonopol kodanike mõistuse kontrollimiseks.
Riiklikud telekompaniid, kelle auditooriumi hulka kuulub 90 protsenti Venemaa elanikest, muudeti äärmiselt kaasaegseks ja peeneks relvaks, mis on palju kallim ja tõhusam kui tank Armata või rakett Topol-M. Nii tehti näiteks Venemaa 2015. aasta riigieelarvesse sellised muudatused: kosmosekulutusi kärbiti 20 miljardi rubla peale, infopoliitika kulutusi suurendati 7 miljardi rubla peale. Samuti suurendati kaitsekulutusi.
Poeedil on õigus, tääk on võrdsustatud sulega. Need investeeringud on ennast igati õigustanud, sest tänapäeva venelased elavad erilises virtuaalses maailmas, mille on loonud Venemaa meedia. Selles maailmas laulavad ja tantsivad ELi riigid USA pilli järgi, lääne eesmärk on suruda Venemaa põlvili ja haarata endale Siberi rikkused, Kiievis valitseb fašistlik hunta, mida keegi maailmas ei tunnusta, Krimmi kuulumist Venemaa koosseisu aga tunnistavad kõik riigid peale USA ning lääne sanktsioonid Venemaa vastu on aidanud kaasa Venemaa majanduse kasvule.
Aga mis peamine, selles maailmas on Vladimir Putin Venemaa ja Venemaa on Vladimir Putin. Putini võimulpüsimine on suur rahvuslik idee. Seepärast on Barack Obama kritiseerimine Ameerika ajakirjanduses lihtsalt USA presidendi kritiseerimine. Putini kritiseerimine Venemaa ajakirjanduses on aga riigireetmine ja riigikorra aluste õõnestamine.
Infosõja skeem
Mõistagi peab niisugune ideoloogiline konstruktsioon suurema tugevuse nimel saavutama rahvusvahelise toetuse. Sel eesmärgil kasutatakse legaalset inforessurssi Russia Today ja arvukalt mittelegaalseid inforessursse.
Infosõjale läänega suurt rõhku asetav Kreml on välja töötanud erilise strateegia Euroopa ja Ameerika ajakirjanike koostööle meelitamiseks. Skeem on üsna lihtne. Paljud Venemaa piirkondlikus ajakirjanduses töötavad inimesed värbab FSB, föderaalses ajakirjanduses töötlevad neid aga välisluureteenistuse töötajad.
Seejärel saadetakse sellised ajakirjanikud grantide ja vahetusprogrammide abil Euroopa riikidesse ja USAsse. Siis legaliseerivad nad ennast juba lääne ajakirjanduses ning hakkavad mõjutama ajalehtede, ajakirjade, portaalide ja telekanalite infopoliitikat. Loomulikult teevad nad seda Venemaa huvides. Täpsemalt Venemaa valitsevate ringkondade huvides.
Selles mängus küll raha, küll ka idee nimel osalevad paljud Euroopa ajalehed ja ajakirjad, mis on orienteerunud vasakpoolsetele intelligentidele. Samuti ostab Venemaa väga aktiivselt läänes üles inforessursse, mille näiteks sobib Euronews.
Venemaa infostrateegias on just Eestil Kremli uute infoprojektide katsepolügooni roll. Põhjus on mõistetav: 350 000-tuhandeline venekeelne auditoorium NATO ja ELi liikmesriigis pakub väga praktilist huvi.
Vene infomonopol
Just Eesti näitel võib uurida, kui tõhusalt mõjutab Venemaa ajakirjandus Euroopas elavaid venelasi. Sel on suur geopoliitiline tähtsus, kui pidada silmas Kremli plaane nõrgestada ELi ja tugevdada piirkonnas Venemaa kohalolekut. Ma usun, et Kremli ideoloogid võivad tulemustega rahule jääda, sest 95 protsenti Eesti täiskasvanud venekeelsetest elanikest vaatab regulaarselt Venemaa telekanaleid. Neist 80 protsenti usub täielikult Venemaa telekanalite uudisteprogrammide sisu, 15 protsenti kahtleb ja ainult 5 protsenti ei usu üldse.
See ei üllata sugugi, sest Eestis valitseb venekeelse auditooriumi seas infomonopol. Monopolis on Venemaa ajakirjandus, Eesti venekeelsed ajalehed ja telekanalid on aga paljuski nende liitlased. Sellel on kaks põhjust: Venemaa saatkonna äärmiselt suur mõju Eesti venekeelse ajakirjanduse kaadri ettevalmistamisele ja ametisse määramisele ning paljude Eesti infomagnaatide tihedad sidemed Vene ärimaailmaga. Sealjuures kopeerivad paljud Eesti venekeelses ajakirjanduses rakendatavad infovõtted vanema õe Venemaa poliitikat.
Vaatasin näiteks saadet «Russkii Vopros» kanalil PBK, mida juhib Aleksandr Tšaplõgin ja milles osales Yana Toom ja teised. Lubati diskussiooni, aga mida pole, seda pole. Kõik nahutavad sõbralikult Reformierakonda ja ülistavad Keskerakonda. Yana Toom aga nagu möödaminnes tõmbab võrdusmärgi põgenike ja seakatku vahele. Arvatavasti aitas see, et saates osales Venemaa ajakirjanik Vladimir Solovjov, Yana Toomil omandada uusi manipuleerimisvõtteid.
Seesama PBK lajatab, et usaldus Taavi Rõivase vastu on väga madal, kõigest 55 protsenti. Keskerakond on aga kõige populaarsem erakond, kuid neid valitsusse ei võeta. Jah, ühtegi sõna ei valetatud, aga täit tõtt ka ei öeldud.
Niisugused manipulatsioonid mõistagi kahandavad ajakirjanike ja telekanalite autoriteeti. Küllap seisab raha kutse-eetikast kõrgemal. Tulemuseks on aga see, et inimesed ei usalda enam ajakirjandust.
Poliitikauudiseid ei tohi karta
Ma annan oma õpilastele igaks tunniks ülesande koostada lühike lugu uudistest maailmas ja Eestis. Iga kord kuulen spordiuudiseid, sest poliitika neid ei huvita. Loomulikult on inimesed infosõja tingimustes kaotanud orientiirid. Ühed kirjutavad, et Donbassis on Venemaa väed, teised räägivad, et neid seal ei ole, ühed kirjutavad, et põgenikud on kurjast, teised aga, et nad on õnnetud inimesed. Üks ütleb, et Savisaar on rahvakangelane, teine aga, et võimu, raha ja naisi janunev tegelane. Millist meediat uskuda, kust leida tõde?
Muidugi, lihtne on võtta positsioon «võtku katk te kahte sugu» ja elada ainult omaenda isiklikke huve rahuldades. See on passiivne kaitse. Aga siis ei tasu ka imestada, et võimule tulevad korruptandid ja akna alla ilmuvad Vene tankid. Valikuaeg saabub paratamatult ja selleks peab valmis olema.
Ma usun, et infosõja tingimustes peab igast kodanikust saama sõdur, kes oskab aktiivselt kaitsta. Igaüks peab õppima eristama valget mustast, veel parem, vahet tegema halli viiekümnel varjundil. See aitab mõista, kus on tõde ja kus vale. Ei tohi karta poliitikauudiseid, vaid neid tuleb kuulata ja vaadata, samal ajal säilitades oskuse olla kriitiline ja ratsionaalne, oskuse analüüsida.
Toon näite. Näidatakse linnakanalis Lasnamäe uut linnaosavanemat Maria Juferevat ning siis pildikest õigeusu kiriku ja uute majadega. Prügihunnikud ja katkised teed jäävad aga kaadri taha. Järeldus: nagu polnud Lasnamäel varem korda, nii ei saa olema ka uue linnaosavanema ajal.
Nii hämmastav kui see ka pole, on infotehnoloogiast küllastunud Eestis suur osa venekeelsest elanikkonnast jäänud eestikeelsest informatsioonist isoleerituks. Eesti riik ja eesti ajakirjanikud ei ole ka tõtanud seda blokaadi murdma. Vastupidi, mõnikord ilmutavad riigiasutused liigsetki muret Eesti venekeelsete elanike ideoloogilise ebakindluse pärast.
Just nii hindan ma katset keelata riiki siseneda Itaalia kommunistist ajakirjanikul Giulietto Chiesal. On ta ju sama ohtlik nagu Lenini muumia: mõlema tähtsus on vaid sümboolne. Seevastu Venemaa ajakirjandus ja nende Eesti liitlased said aega viitmata süüdistada Eestit sõnavabaduse piiramises.
Praegune Eesti on infokimäär. Tuletan meelde, et kimäär on igati teaduslik termin. See on niisugune organism, milles eri komponentidel on erinevad geenid, see tähendab, segunenud on kaks genotüüpi. Selline organism on igati elujõuline. Ainuke häda - ta ei ole sigimisvõimeline, järelikult on määratud väljasuremisele.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
----------
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta ühes Tallinna keeltekoolis õpetajana.