7. septembril peetud kõnes Sõbraliku Eesti kontserdil püstitas Evelin Võigemast küsimuse, mis minu jaoks ületas ühtlasi nii põgenike teema, kui ka Eesti Vabariigi piiri. «Aga kui kodu enam ei ole, mis siis?» küsis ta seistes Vabaduse väljakul. Mina tahan seda küsimust laiendada: aga mida teha siis, kui kodu ei saagi olla kellegi teise tahte pärast, kirjutab Lõuna-Taani Ülikooli tudeng Katarina Budrik.
Pea aasta tagasi kirjutasin Kataloonia iseseisvumissoovist. Aeg möödus, kuid ikka on rahva tahejäänud kuulmata. Euroopa Liit ei näita välja toetust Katalooniale, kuigi jätkab demokraatia ja vabaduse tähtsustamise retoorikat, ega ütle ka otsustavat «ei» sõna.
Hiljuti oli kõige valjemalt kuulda Briti peaministrit David Cameroni, kes hirmutas katalaane pea igavese ooteajaga enne, kui neil lastakse Euroopa Liitu astuda. Arvestades asjaolu, et katalaanid on enamuses Euroopa Liidu osas tulihingelised entusiastid, on selline sõnavõtt ei midagi muud kui geopoliitiline ähvardus stiilis «ei saanud Šotimaa mindud, ei saa ka teie».
Siinpuhul on Cameroni käitumine igati sarnane tema Hispaania kollegi Mariano Rajoy omale. «Kataloonia ei saa kunagi mitte mingil viisil iseseisvaks,» mainis ta augusti alguses antud pressikonverentsil, mis puudutas kokkuvõtet valitsuse ametiajast. Kaks poliitilist suurfiguuri on kõnelenud ning neis sõnades ei ole rahva tahtele kohta.
Ka Eesti Vabariik on siiani jätkanud vaikimisstrateegiaga, tõenäoliselt kartes nii Hispaania kui ka Suurbritannia reaktsiooni. Kuivõrd moraalne on antud käitumine meie ajalugu arvestades, on minu jaoks suur küsimus.
Samas üllataval kombel tuli toetust ja julgustust sealt, kust algul keegi ei osanud oodata. Jaapani peaminister Shinzu Abe kutsus toetama iga rahva õigust otsustamaks oma saatuse üle, kus iganes nad ka ei oleks.
Rahva tahe
Franc Bogovič, Sloveenia endine põllumajanduse ja keskkonnakaitse minister ning praegune Euroopa Parlamendi liige, on öelnud: «Ma saan aru, kui Jugoslaavia või NSVL ei aktsepteerinud referendumit, kuid pole normaalne, et Katalooniale keelatakse iseseisvuse üle hääletada, arvestades, et see on osa demokraatlikust Hispaania riigist. Demokraatlikes riikides on rahva tahe kõige tähtsam. Need (iseseisvumis)protsessid pole mitte kellegi jaoks lihtsad, aga kokkuvõttes peavad inimesed ikkagi omama võimalust otsustada.»
Mida aga soovivad katalaanid ise? Mõned päevad tagasi saime seda näha oma silmaga. «Värav Kataloonia Vabariiki» («Via Lliurecap a la RepúblicaCatalana»), demonstratsioon Kataloonia iseseisvuse toetuseks suutis tuua Barcelona Meridiana tänavatele 1,4 miljonit inimest. Aktsioon toimus 11. septembril, Kataloonia rahvuspäeval ning ühendas kõiki vaatamata nende eale, soole või taustale.
Erinevalt eelmise aasta «V» meeleavaldusest, kus paluti kanda kollast ja punast, oli selle aasta värviks valitud valge, mis on kui tabula rasa, puhas leht, millele kirjutatakse Kataloonia tulevik.
Vaadates seda lõputut punase, kollase ja valge kirjut inimmerd, kes väsimatult skandeerivad «Independencia!» («Iseseisvus!») ja «Visca Catalunya!» («Elagu Kataloonia!»), on arusaadav, et nad tahavad vaid ühte. Nad tahavad kodu. Oma enda kodu, mille üle ei hakka otsustama ei võõras onu Madridist ega veel võõram härrasmees Londonist.
Sama soov oli kunagi meilgi, väiksel eesti rahval, kes võitles oma kodu nimel. Verega, lauluga, hingega. Nagu katalaanidelegi, tähendas valge värv meile lootust ning nagu katalaanidelegi, öeldi meile korduvalt «ei». Ehk on saabunud aeg Eestil tuletada meelde nii endale kui ka Euroopale, et rahva püüe iseseisvuse poole ei tohi jääda suurriigi ambitsioonide varju. Me ju teame, mis tunne on siis, kui ei ole oma kodu kellegi võõra soovi tõttu.
