Sven Mikser: sotsid versus stagnatsioon

Sven Mikser
, sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sven Mikser.
Sven Mikser. Foto: Peeter Langovits.

Äsja sotsiaaldemokraatliku erakonna esimeheks valitud Sven Mikser kirjutab, et Eesti areng ei saa enam põhineda eelmise kümnendi lihtsakoelisel poliitikal.

Oleks patt eitada, et mitmes mõttes on Eesti olnud lähiminevikus silmapaistvalt edukas riik. Taastatud iseseisvuse esimese kahekümne aastaga suutsime lahendada eksistentsiaalsed küsimused ja kindlustada oma siseseisvuse peamiste väliste ohtude vastu. Ent liitumine euroliidu ja NATOga, piiride avanemine ja kiire majandusareng tekitasid paljudes eksimulje, et pärast poolt sajandit kurjuse impeeriumi osana on Eesti jõudnud maailma, kus probleeme ei olegi ja kus kiire kasv jätkub iseenesest ja igavesti.

Meie perpetuum mobile illusioon tugines odavale tööjõule, odavale laenurahale ja samuti buumi nautivatele välisturgudele. Madalad ühetaolised maksud ja riigi mittesekkumine ühiskonna ja majanduse arengusse kuulutati Eesti unikaalse eduloo ideoloogiliseks aluseks, mis ei kuulunud vaidlustamisele. Ent siis tuli kriis, mis paiskas meid arengus mitme aasta võrra tagasi.

Nii seisabki Eesti taas teelahkmel. Lähiajaloo sügavaimast kriisist väljudes ei saa me loota, et meie tulevane areng võiks rajaneda samal lihtsakoelisel poliitikal, mis tagas meile kiire kasvu eelmise kümne aasta jooksul. Küsimus on selles, kas meil jätkub jõudu harjumuspärastest mõttekrampidest vabaks rabelda ja teha pööre uue, targemaid lahendusi eeldava poliitika suunas.

Paraku vaevleb Eesti poliitiline mõte just nüüd, mil me enim vajame värsket energiat ja innovatiivseid algatusi, uue iseseisvuse sügavaimas stagnatsioonis. Meie vanema põlvkonna poliitilised liidrid siplevad endiselt kahekümne aasta tagustes isiklikes vastuoludes, mõtlevad samu kinnismõtteid ja müüvad valijale reklaamifirmade toel juba neljandat-viiendat valimiskampaaniat järjest harjumuspäraseks saanud primitiivseid lahendusi, olgu siis õhukese riigi hüvedest või astmelise tulumaksu kõiki probleeme lahendavast väest.

Olgem ausad: ei Andrus Ansipi juhitav Reformierakond, Edgar Savisaare juhitav Keskerakond ega Mart Laari juhitav Isamaa ja Res Publica Liit ei ole valmis vaimseks murranguks, mis on vajalik, et anda Eestile uus arenguimpulss. Sotsiaaldemokraatidel, kui suudame oma märgilise uuenemise ka sisuga täita, on võimalus ületada ühiskonna jaoks ohtlik paigaltammumine.

Põlvkonnavahetus, millega kaasneb kindlasti ka käiguvahetus sotsiaal­demokraatide poliitilises aktiivsuses ja nähtavuses, on märkimisväärne – ilmselt ei ole Eestis rohkem erakondi, mille esimees ja kolm aseesimeest on alles kolmekümnendates eluaastates. Viies värskenemiskuuri läbi enne teisi, oleme saanud väärtusliku edumaa, ent mul ei ole kahtlust, et juba järgmise parlamenditsükli jooksul võtavad sotsidest eeskuju ka teised erakonnad.

Inimene eelkõige

Sotsiaaldemokraatide poliitika keskmes on inimene. Tahan rõhutada: mitte Eesti koht mõnes rahvusvahelises edetabelis, vaid Eesti inimese toimetulek peab olema meie otsuste õigsuse mõõdupuu.

Ma ei ole kindlasti üdini originaal­ne, kui nimetan praegu suurimaks ohuks Eesti arengule töötust ja vaesust. Strateegiliseks ohuks on aga just asjaolu, et tuhanded lapsed ja noored kasvavad vaesuses ja võimalusteta. Iga lapse kasvamine vaesuses on meile moraalselt vastuvõetamatu. Terve kaotatud põlvkond seab aga ohtu meie rahvana edasikestmise üleüldse.

Eestis leidub piisavalt tarkust ja raha, et ükski laps ei peaks jääma ilma võimalusest oma anded ja võimed lõpuni välja arendada. Seda eesmärki on teeninud ka sotside senised algatused ja uued ideed. Nimetaksin esiteks lastehoidu kõigile, kes seda vajavad, teiseks tasuta haridust, sealhulgas koolitoitu ja koolitransporti, õppevahendeid ja huviharidust. Kolmandaks tooksin välja senisest õiglasema vanemahüvitise süsteemi, mille rakendamisel vabaneva raha saaks suunata vaesusriskis elavate üksikvanemaga perede toetamiseks.

Sotsiaaldemokraadina ma ei arva, et turg oleks kõikvõimas ja et riigil poleks vastutust ühiskonna ja majanduse arengu suunamise eest. Olen varemgi rõhutanud, et riigi majandus- ja maksupoliitikal on eelarvetulude kokkukorjamise kõrval ka teisi ülesandeid: tasandada arenguerinevusi, ohjeldada buumi ajal priiskamist, kaitsta kriisi ajal töökohti.

Neist ülesannetest lähtuvad sotside majandus- ja maksupoliitilised algatused: inimeste koolitusse ja tervisesse tehtud investeeringute vabastamine erisoodustusmaksust, madalam käibemaks toiduainetele, progressiivne üksikisiku tulumaks.

Me ei ole rahanduspoliitiliselt vastutustundetud, nagu paremerakonnad tavatsevad meid süüdistada. Vastupidi, meie meetmed on kaetud tõsise analüüsiga ja on jätkusuutlikud. Ent kui reformistid arvavad, et Eesti ei ole veel nii rikas, et tegelda põletavate sotsiaalprobleemide lahendamisega, siis sotsiaaldemokraadid usuvad, et kasvavat põlvkonda unarusse jättes saeme oksa, millel istume, ega pääsegi kunagi Euroopa jõukamate sekka.  

Värske valiku ootus

Usun, et järgmise aasta märtsivalimiste järel tõusevad sotsiaaldemokraadid uuele tasemele. Selle usu annab mulle viimaste kuude kogemus, mil oleme erakonnakaaslastega sõitnud maakonnast maakonda, linnast linna ja vestelnud tuhandete valijatega – inimestega tänaval. Vaatamata keerulisele majandusolukorrale ja paljude inimeste isiklikele toimetulekuraskustele oldi valmis mõtteid vahetama ka selle üle, kuhu Eesti ühiskond üldse teel on ja millised ohud ähvardavad Eesti poliitilist pluralismi ja vaba ühiskondlikku mõttevahetust.

Winston Churchill on omal ajal öelnud, et põgus vestlus tavalise valijaga on tugevaim argument parlamentaarse demokraatia vastu. Ma ei ole sellega nõus. Aga eks sellepärast oligi Churchill konservatiiv ja mina sotsiaal­demokraat.

Igal juhul kinnitasid kõik need kohtumised Haapsalus, Rakveres, Tartus, Jõgeval, Valgas ja mitmel pool mujal minu usku demokraatiasse ja Eesti inimeste tarkusesse. Need kohtumised veensid mind, et inimesed ootavad sotsiaaldemokraatlikku alternatiivi senisele võimule. Alternatiivi, millesse nad võiksid uskuda ja mida nad saaksid toetada juba kevadistel riigikogu valimistel.

Aga meie sihid on seatud 2011. aasta parlamendivalimistest kaugemale. Sotsiaaldemokraatide ees on suur ülesanne: meil tuleb kasvada erakonnaks, kellel on kogu Eestit kattev organisatsioon. Samuti nagu parlamendivalimistel, peab ka 2013. aasta kohalikel valimistel olema igaühel võimalus anda oma hääl sotsiaaldemokraatia poolt. Ainult siis, kui suudame selle saavutada, võime 2015. aastal õigusega pürgida valitsusliidu juhterakonnaks ja küsida sotsiaaldemokraatidele peaministri kohta.

Sotsid kui iseseisev suurus

Minult on viimastel päevadel korduvalt küsitud, kas sotsid eelistaksid pärast valimisi minna Kesk- või Reformierakonna valitsusse. Selles küsimuses peituv eeldus on, et sotsiaaldemokraatia saatus on jäädagi suurerakondade pisipartneriks, kes peab tegema valiku, kas salata koostöös Keskerakonnaga maha oma demokraatia-armastus või loobuda reformistidega ühte heites oma sotsiaalsusest.

Minu eesmärk on teha sotsidest jõud, mis suudab olla vääriline vastane Reformierakonnale ja kardetav konkurent Keskerakonnale. Loomulikult peavad sotsid, nii nagu teisedki erakonnad, nägema kõigis Eesti erakondades ühelt poolt potentsiaalseid koostööpartnereid, teiselt poolt konkurente valimistel.

Kui suudame kasvatada oma liikmeskonda ja toetust ning saada valimistel väärika tulemuse, oleme suutelised end piisavalt kehtestama iga partneriga peetavatel koalitsioonikõnelustel ega pea tegema kompromisse, mida meie valijatel on raske alla neelata.

Selleks, et õigustada valijatelt avansina saadud toetushääli ja oma lubadused ellu viia, ei piisa aga suurparteide mugavuspartneri rollist. Meil on aeg suurte varjust välja astuda ja ise suureks saada. See on võimalik ja sotsid on selleks valmis.

Ma usun, et just Eestist võiks alguse saada sotsiaaldemokraatia uus tulemine 21. sajandi Euroopas. Mitte sellepärast, et meie sotsiaaldemokraatidena vajaksime võimu, vaid sellepärast, et Eesti vajab sotsiaaldemokraatiat.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles