Ausalt öeldes on üle piiri jooksvaid põgenike horde lihtsalt hirmutav vaadata, mind valdab tunne, et nad jooksevad Euroopast lihtsalt üle. Ent pildist veelgi pelutavam on teadmine, et tegelikkuses ei anta meile enam valida, palju ja keda vastu võtta.
Ilmselt käivitub peagi pärast esimeste tõrgete üleelamist terve mehhanism, mis peab iseennast toitma – see on sadadest inimestest koosnev pagulaste teenindamise süsteem. Oleks naiivne arvata, et see seltskond enam kunagi oluliselt kahaneb. Nende tegevuse loomulikuks osaks saab ühiskonna veenmine, et immigrante peab Eestisse üha juurde võtma.
Juba praegu leidub küllalt huvilisi, kes tahavad kujundada pagulastest enda sissetulekuallika. Kinnisvaraettevõtjate jaoks saab pagulastest peagi tulus äri. Ühiskonda tekib jõuline huvigrupp, kes ei ole huvitatud üksnes olemasolevate pagulaste integreerimisest, vaid ka uute lisandumisest.
Praegu ei ole Eesti sotsiaalsüsteem tulijatele sugugi ahvatlev, ent tulevikus kasvab tuntavalt huvigruppide, naaberriikide kui ka Euroopa Komisjoni surve selle kohendamiseks pagulassõbralikumaks. Seda selleks, et pagulased siia ikka pidama jääks, mitte ei lahkuks esimese laevaga Rootsi.
Pärast Vao pagulaskeskuse süütamiskatset algasid ka hoogsad sõnavõtud vihakõne kriminaliseerimise teemal, ent minul tekib küsimus, mis on vihakõne. Päris kindlasti on vihakõne see, kui keegi kutsub üles süütama pagulaskeskust. Aga kas vihakõne on inimese avaldus, et ta ei taha Eestisse pagulasi? See on lihtsalt Eesti kodaniku vabadus omada seisukohta, kes võiks tema kodus elada. See on ikkagi meie riik, seda ei loonud süürlased ega liibüalased.
Selle suve jooksul on küllalt kõneldud sellest, et põgenike vastuvõtt saab toimuda kontrollitult, ent kuidas saab kõnelda millegi kontrollimisest, kui Euroopa Komisjoni president annab oma kantslist liikmesriikidele korralduse võtta pagulased vastu automaatse valemi alusel? Kui me ei saa enam ise sissevoolu üle otsustada, siis on kummaline kõneleda mingist järkjärgulisest ja ohjatavast integreerimisest.
Praegu veel võib Eestis võrdlemisi vabalt avaldada pagulaste sissevoolu vastustavaid seisukohti, ent kümmekonna aasta pärast ei pruugi see enam nõnda olla. Juba praegu kuuleb üleskutseid, et peavoolukäsitlustest teistsuguseid arutlusi ei tohiks avaldada.
Eksivad need, kes väidavad, et pagulaste sissevoolu vastased on a priori rumalad, piiratud inimesed. Eestlased on võrreldes muu Euroopaga üle keskmise haritud rahvas. Skeptilistel seisukohtadel on küllalt haritlasi, kes pole lihtsalt pimesi vastu. Pigem küsivad nad, kui palju on meie jaoks palju. Nüüd, kui me ei saa enam selle üle ise otsustada, on veel vähemasti õigus seda küsida.
Ma tõesti ei tahaks, et Eesti ühiskond jõuaks Rootsi-sarnasesse silmakirjatsemise meistriklassi, kus avalikult kõneldakse pagulaste kohta üht, saunalaval aga sootuks teist. Loodan siiralt, et me ei pea hakkama endale kollektiivselt valetama.