Ükspäev trehvasin trepikojas altkorruse vanamutti, kes küsis, ega mul ole talle mõnda eurot laenata, sest pinsipäevani on veel paar päeva, aga tal pole grammigi suitsu.
Indrek Kuus: sigareti saatus
10. september 2015, 17:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul polnud parasjagu sularaha, aga teadsin, et mul on sahtlis üks tuttuus sigar, mille suvel ettekandjana töötanud tütar baarist leidis ja korraliku lapsena isale tõi.
Sigar oli oma eksirännakutel keskelt pisut praguliseks läinud, aga ütlesin naabrieidele, et kleepigu teibiga kinni ja saab tõmmata küll. Kui ta mulle jälle otsa komistab, siis laenan talle viieka, sest ligimest ei tohi ju hätta jätta.
Augusti lõpus teatasid koduvabariigi ametnikud, et riik plaanib muuta ka vabaduses viibivate suitsetajate elu keerulisemaks, kohustades poode tubakatooted silma alt ära peitma.
Tubakaaktsiisi kultuuriinimesed minult enam ei saa, luuletagu oma raha eest.
Väga tore, sest suitsetamine on tervisele kahjulik ja haige maksumaksja ravimine on riigile väga kallis. Seepärast peab riik vaatama, et inimesed oleksid terved ja teeksid sporti. Õigupoolest peaks ka kommid ja küpsised leti alla toimetama, sest magus rikub hambaid. Tegelikult võiks üldse vabamüügis olla vaid kaerakliid, kalamaksaõli ja hapupiim, ülejäänud kaupade soetamise võiks talongide peale viia ja kõrgelt maksustada.
Aga tagasi tubaka juurde. Mina vist jätsin suitsetamise sel suvel kogemata maha ja pistan iga päev rõõmsa kilina saatel kolme euro eest ehk suitsupaki jagu münte kassasse. Tubakaaktsiisi kultuuriinimesed minult enam ei saa, luuletagu oma raha eest.
Mul kujunes juba mõnda aega tagasi nii, et vabadel päevadel ei suitsetanud, aga tööle jõudes võtsin ajalehe, toobitäie kohvi ja kobisin suitsurõdule ja süütasin maitsva sigareti. Tüütud tööjutud on suitsunurgas keelatud.
Siis tuli suur suvepuhkus vahele ja minu kauaaegne ja meeldiv sõprus tubakaga hakkas murenema ja nüüdseks on jäänud vaid helged mälestused koosveedetud aastatest.
Ilmselt saavutavad visad terviseametnikud aastakümnete jooksul oma tahtmise ja juurivad suitsetamise koletu pahe inimkonnast välja. Võib-olla tsenseeritakse ka Oskar Lutsu teoseid, sest Joosep Toots tossas ju nagu korsten ja annab tuleviku eestlaskonnale halba eeskuju. Lennart Meri konverentsil tõmmatakse viimased punase Marlboro sigaretid, Faelhmanni «Piibu jutt» viiakse kooliprogrammist välja, Sigmund Freudi, Che Guevara ja Winston Churchilli fotodele lisatakse hoiatused jne.
Selge on see, et proletaarlase kombel suitsetamise tõttu on palju tulekahjusid ja haigusi tekkinud ja samuti on kole vaadata, kuidas õnnetud tubakasõltlased räästa all minuti jooksul kaks sigaretti sisse kimuvad, kuid tahaks loota, et pidulik pühapäevasuitsetamine ei kao kuhugi nagu ka oskus puskarit ajada ja seda juua.
Oleks päris õõvastav, kui ei võetaks napsi, ei tehtaks suitsu ega rokitaks, vaid käiakse vaid kirikus, raamatukogus, laulukooris ja suusatamas. On vägev, kui vahel pannakse piibud põlema ja viina on viiskümmend vaati. Laskem elada!