Esmaspäeval kogunevad põllumehed traktoritega Toompeale, sest neile on jäänud vaid kaks valikut: kas lõpetada oma elutöö või tulla tänavale, kirjutab Tartumaa Põllumeeste Liidu esimees Jaan Sõrra.
Tellijale
Jaan Sõrra: meeleavaldus Toompeal on põllumehe viimane õlekõrs
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põllumehed kogunevad 14. septembril traktoritega Toompeale meelt avaldama – miks küll?
Kujutame ette, et saabaste hinnad langevad drastiliselt ja omanik peab tootmisele peale maksma. Tal ei jää muud üle, kui töölised lahti lasta ja tehas paremate aegade ootuses konserveerida.
Meie piimatootjatega on juhtunud samasugune lugu: juba aasta on Vene turg kinni, tootmiskvoodid Euroopas kadunud ja piimahinnad langenud pea 40 protsenti. Igale piimaliitrile tuleb neljandiku jagu peale maksta. Põllumehe ees aga pole töösturi valikuid. Lehmadele ei saa miski valemiga selgeks teha, et olge nüüd head, konserveeruge – ärge enam sööge, keerake oma udarad lukku ja oodake, kuni piima hind tõuseb.
Lauale jääb vaid kaks varianti: jätkata tootmist vanast rasvast, kellel seda muidugi on, lootes paremat hinda ning ka seda, et riik appi tuleb. Teine võimalus on tootmine likvideerida, saates lehmad tapamajja. See aga tähendab paljudele ka elutöö lõppu – pankrotti ja puupaljaks jäämist, sest uued, ELi nõuetele vastavad ja igati loomade heaolu arvestavad laudad on ehitatud pangalaenuga, mida peab maksma veel aastaid ja kus tagatiseks enamasti ka laenaja isiklik käendus. Kaotad loomad, tootmishooned, tehnika ja ka oma kodu.
Ja nii see läheb, sest piimanduses on kahjumit kogunenud juba 50 miljonit eurot. Aasta lõpuks on Eestis vähem 10 000 lehma ja paar tuhat maainimese töökohta. Kirjutame korstnasse maailmatasemel tõuaretuse ja jätame hüvasti Eesti piimatootmise efektiivsuselt neljanda kohaga Euroopas. Kunagi hea meenutada, et olime milleski viie parema seas.