/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Kui võtta kätte saja aasta tagune Postimees, näeme selle esiküljel päevast päeva püsirubriiki «Sõda». Jah, inimesed pidid ju edasi tegema oma igapäevaseid asju, aga üleilmne vapustus mattis kõik enda alla. Oli selge, et majandus, haridus, kultuur saavad tavapäraselt toimima alles pärast kriisi lahenemist.
Praegu tunneb lehetoimetaja end olevat samasuguses seisus. On teema, millest ei saa üle ega ümber. Migratsioonilaine, pagulased. Meie tunnetame muidugi ka Ukraina sõjalist konflikti ja julgeolekuriski seoses idanaabri tegutsemisega. Need kaks on omavahel seotud teemad.
Häda on selles, et me ei näe tihti suurt pilti – me ei oska või ei taha seda näha. Kui postkontor kuskilt ära kaob, võib puhkeda ulatuslik kisma, kuigi teenust osutatakse edasi toidupoes. See on köömes, samal ajal kui mitmed üliolulised reformid, mis meid riigina tugevamaks teeks, näiteks haldusreform ja riigi pidamise reform, mõistlikud optimeerimised haigla- ja koolivõrgus, on toppama jäänud. Poliitiliste punktide pärast, mis kokkuvõttes ei teeni Eesti huve.
Eesti riik on kohati üpris paks, aga rasv ei tähenda lihaseid ega tugevust, paindlikkusest pole mõtet rääkida. Paradoksaalsel moel on just Euroopa raha teinud meie ministeeriumitest, omavalitsustest ja ametkondadest vürstiriigid, mis inertsena klammerduvad oma eelarvesse ja üritavad ebamugavad kohustused teiste kraesse lükata. Unustades, et meil on üks asi ajada. Eesti asi.
Ajal, mil Euroopa räägib Schengeni kadumisest ja piiride võimalikust taastamisest, kas keegi tõesti arvab, et meie elu jätkub nii, nagu see seni on olnud? Käime talvel Kanaaridel ja liisime iga kolme aasta tagant uue auto? Äkki on need, kes praegu kutsuvad häälekalt barrikaadidele ja kaitsekraave rajama, ühel hetkel ise, kohvrid näpus, teise riigi ukse taga?
Muide, saja aasta taguses ajakirjanduses kirjutati ka Eesti sõjapõgenikest. Kui Tallinna ajalehed kirjutasid, et kolme miljoni soomlase juurde mahuks 100 000 eestlast lahedalt ära, siis Soome väljaanded, mida Postimees tsiteerib, avaldasid üsna häälekat protesti eestlaste vastuvõtmise suhtes. 1915. aasta 10. septembri lehest loeme: «Meie ei salga, et Eesti sõjapõgenejad soomlastele omajagu raskusi tooksid. Millest meie aga sugugi aru ei saa, on ühe osa soomlaste kange püüd oma nahka nii hoida, et see vähematki kriimu ei saaks. Ja seda praegusel ajal! /…/ Soome seltskonna ülevalpidamine selles asjas /…/ jääb meile kauaks meelde, kui ka kord jälle rahu saab valitsema.»
Avalik debatt, mis praegustes tingimustes on ikka jauramine selle üle, kas me tahame või ei taha pagulasi, on mudapilv konnatiigis. Arutama peaks, kuidas meil tuleb tegutseda, et see kriis üle elada. Meil, eestlastel, eurooplastel. Millised saame oleme meie ise ja millised suhted siis, kui kord rahu jälle valitsema saab.