Tallinna linnahaiglate ühendamise idee pole uus, pigem aastaid räägitud asi. Kui nüüd linnavõim seda tõesti ellu viima asub ja uue haiglakompleksi valmis ehitab, siis võib ju ühest küljest plaanile pärituult purjedesse soovida. Teisalt oleks enne kiidukõnet paslik oodata, et kava praeguse loosungliku vormi asemel avalikkusele pisut täpsemini lahti räägitaks. Keskne küsimus on, nagu ikka, rahas.
Juhtkiri: keda teenib superhaigla?
9. september 2015, 11:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liiati on Vabaduse väljakult haiglate ühendamise kohta tulnud aastate jooksul üpris vastukäivaid sõnumeid.
Kui sotsiaalminister Hanno Pevkur soovitas 2012. aasta lõpus Tallinna linnahaiglatel – Ida- ja Lääne-Tallinna keskhaiglal – leivad ühte kappi panna, oli keskerakondlasest abilinnapea Merike Martinsoni vastus reformierakondlasest ministrile tauniv ja kriitiline. Abilinnapea meelest tegi minister katse juhtida tähelepanu kõrvale tervishoiu tegelikelt probleemidelt. Samas on haiglate koondumise ideed põhimõtteliselt toetanud ka riigikontroll, kui on haiglavõrgu optimeerimisest rääkides soovitanud koondada abiandmine suurtes keskustes asuvatesse nn kompetentsikeskustesse (vt nt «Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2013.–2014. aastal»).
«Ühendamise kaalumisel tuleb arvestada lisaks finantsmajanduslikele teguritele arusaadavalt ka mõju raviteenuse kvaliteedile ja kättesaadavusele,» lisas Merike Martinson toona ministrile antud vastuses. Kantseliitlikus sõnumis sisaldub tegelikult aspekt, mis peaks olema keskne ka praegu sihiks võetud liitumise juures. Inimlikus keeles tähendab see, et haigla peab olema hästi majandatud, abivajajal lihtne arsti juurde jõuda ning ravi parimal võimalikul tasemel.
Loomulikult on uusehitises võimalik luua patsientidele parimad nüüdisaegsed tingimused. Linnapea Edgar Savisaar on öelnud, et suuremal institutsioonil on suuremad võimalused saada igasugustest fondidest abiraha ning sõlmida haigekassaga häid lepinguid. See kõik kõlab kenasti, aga suurehituse rahastamise kohal on küsimärgid. Samas teatas linn, et ei kavatsegi Ida- ja Lääne-Tallinna keskhaiglat juriidiliselt ühendada, mis tekitab küsitavusi.
Samal ajal, kui sisuliselt on teema veel läbi rääkimata, elavad meedias juba oma elu väljendid nagu «Eesti suurim haigla», «võimsam kui Tartu Maarjamõisa» ja nii edasi. See süvendab paratamatult kahtlusi, et võimalik tulevane ultramoodne haigla on juba pandud täiendama poliitilist linnriiklikku fassaadi, mille taha sageli avalikkus kuigivõrd ei näe. Ja kui näebki, siis on seal liikuv raha rakendatud pigem ühe erakonna vankri ette kui avalikkuse teenistusse – nii on näidanud viimased valimiskampaaniad. Oleks ütlemata nukker, kui rahva tervis sel otstarbel kasutusse tuleb.