Kätlin Konstabel: sekkume nüüd kuskil. Päriselt.

Kätlin Konstabel Foto: Erakogu

Psühholoog Kätlin Konstabel kutsub arendama endas tõelist sallivust, mis tähendab peale muretsemise ja ohkimise ka sekkumist. Päriselt.

Vao pagulaskeskuse tulekahju põhjustas täiesti ootuspäraselt suure laine emotsionaalseid arvamusavaldusi, neist osa – jällegi täiesti ootuspäraselt – pettunud, imestunud, et kas siis tõesti meie, eestlased, oleme sellised… sallimatud.

Aga võibolla peituvad selliste lugude juured meie igapäevaelus? Ei, mitte selles, et need mõned teised – mitte muidugi meie sõbrad, tuttavad, lähedased, vaid need teised – meie ümber on halvad, ebasõbralikud.

Äkki on asi hoopis selles, et me ise oleme liiga sallivad lihtsate ebameeldivate asjade või tegude suhtes, mis on vastuolus meie väärtushinnangutega? Mõelgem korraks, kui tihti me sekkume, igaüks eraldi ja oma argipäevas, kui märkame, et midagi meie ümber on viltu ja valesti – ja kui tihti me ainult arutame ja kurdame?

Selleaastasel arvamusfestivalil kuulasin publiku seas arutelu lähisuhtevägivalla teemal. Arutelu lõpus, et tuua näidet, kuidas mitte alati ei julgeta abi otsida ega ole selleks võimalust, kirjeldasin ühte väga räiget seksuaalvägivalla juhtumit.

Pelgasin päris tõsiselt kohalviibijate noomitusi, et kuidas ma ometi pole osanud selle loo ohvreid õiguskaitseorganitest abi otsima utsitada. Minu hirm oli aga asjatu. Kohal viibis poliitikuid, naiste õiguste ja perevägivalla pärast muretsejaid, kümneid aktiivseid ja mõtlevaid inimesi – ja mitte keegi ei haaranud mul varrukast, et kuule, nii ei saa seda asja jätta. Et lihtsalt tuleb sellised lood politseisse toimetada, see on absoluutselt hädavajalik, niisugused teod ei tohi jääda karistuseta.

Ei mingit varrukast haaramist, ei pahandamist ega nõuandmist – ja see jäi mind vaevama. Ma ei tahaks uskuda, et kuulajate jaoks on seksuaalvägivald elu argipäev. Pigem tekkis kahtlus, et küllap laiali minnes nii mõnigi arutas kaaslasega, et no kuidas saab psühholoog nii oskamatu olla, et ei suuda ohvrit politseisse suunata. Aga ütlema keegi ei tulnud.

Ehkki see on reaalne lugu, kus kannatajateks elusad inimesed siitsamast meie kõrvalt. Kõik läksid rõõmsal meelel laiali järgmisi vähem või rohkem intelligentseid mõttevahetusi kuulama....

Ma tean küll, mis vabandused nüüd tulevad. Eestlaste iseloom ja orjaaeg ja Vene aeg ja sõjaaeg ja jääaeg. Et oleme, näe, jah sellised, ei ütle asju välja ja püüame vaikselt kuidagi toimetada, mis teha. Aga ehk aitaks juba seesugustest vabandustest?

Need lähevad ju päris kalliks maksma. Kas pole see ka mitte silmakirjalik, kui me ühelt poolt üritame õpetada lapsi koolis kiusamisele ja vägivallale vastu astuma, aga teiselt poolt täiskasvanutena hoidume igapäevaelu situatsioonides isikliku seisukoha väljendamast, meile oluliste asjade eest välja astumast?

Andrus Kivirähki kiideti aastaid tagasi «Rehepapi» eest, et vaat kus tabas ikka valusalt eestlase iseloomu, kõvasti arutati ja vangutati pead – aga praegu loeme Tallinna Sadama lugusid, mis ei olegi võibolla ainult sadamalood ja pole kahtlemata ainsad sahkerdamislood.

Roman Baskin rääkis mõne päeva eest ilmunud intervjuus sulaste-popside mentaliteedist, soovimatusest võtta vastutust – ja sedagi on varem räägitud, palju on räägitud. Me loeme, noogutame, räägime ka, põhjame või kiidame väiksemas ja suuremas seltskonnas jälle eestlase karakterit. Milline on eestlane üldiselt, millised on need teised eestlased – ja jätkame igaüks ise oma tegemisi ikka vanas vaimus.