Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatuse laupäeva õhtul sündinud otsus mängida ringi erakonna käes olevad ministrikohad ja tuua sellega valitsusse endise partei esimehe Sven Mikseri asemel uus esimees Jevgeni Ossinovski on mõistetav samm. Erakonna esimehe kuulumine valitsusse on mõistlik juba seetõttu, et see annab kindlama toe koalitsioonilepetest kinnipidamisele. Küll aga võib kahelda selles, kui mõistlik oli otsus saata valitsusest riigikogusse kaitseminister Mikser.
Tõsi, erakonna esimehel on õigus otsustada meeskonna üle, kellega ta jätkata tahab. Ja selge on, et teist siseleeri esindav erakonna endine esimees esimesse usaldusringi ei kuulu. Kuid ometi tasub silmas pidada, et sisevastuolud ei hakkaks liialt mõjutama erakonna otsuseid. Kahju sellest võib ulatuda erakonnast palju kaugemale.
Sisemisi erimeelsusi on ju teisteski parteides ning see on loomulik. IRLis on endiselt nähtaval Isamaaliidu ja Res Publica traagelniidid, Keskerakonnas eristuvad Edgar Savisaare pooldajad ja need, kes näeksid erakonna esimehena kedagi teist. Pigem oleks põhjust mures olla, kui neid erimeelsusi ei oleks – see tähendaks tõenäoliselt kas seda, et teistsuguseid arusaamu ei lasta tekkida, või et neid varjatakse avalikkuse eest hoolega. Hea ei ole kumbki variant: esimene seab ohtu erakonna sisedemokraatia, teine läbipaistvuse.
Sisedemokraatia ja läbipaistvusega paistab sotsidel kõik enam-vähem korras olevat, aga vastuolud kahe põhimõtteliselt eri arvamusel olnud tiiva vahel viisid erakonna esimehe vahetuseni, sealt loomuliku jätkuna vangerdusteni valitsuses, ja sellega ei paista erimeelsused sugugi veel lahendatud olevat.
Laupäeval ilmunud Postimehe arvamus- ja kultuurilisas AK analüüsisid politoloogid Vello Pettai ja Rein Toomla sotsiaaldemokraatide sisemise erimeelsuse põhjuseid ja tõid seal muu hulgas esile ühe SDE omapära teiste Eesti praeguste parteide seas: SDE paistab silma arvukate ühinemiste poolest. 1996. aastal ühinesid Sotsiaaldemokraatlik Partei ja Maa-Keskerakond erakonnaks Mõõdukad, kolm aastat hiljem liitusid Mõõdukad ja Rahvaerakond. 2012. aastal liitus sotsidega Vene Erakond Eestis. Lisaks on sotsiaaldemokraatidega liitunud arvestatav osa Keskerakonna ja Rahvaliidu eliidist.
Teine tähelepanuväärne aspekt, mis eelmisega ka seotud, puudutab SDE ja tema eelkäijate suhet koalitsioonipartneri Reformierakonnaga, kellega koostöö varasemal neljal korral just ülemäära edukas ei ole olnud. Rahulolematus aastate jooksul kujunenud erakonna positsiooniga ei saanud erakonnast sisemisi pingeid tekitamata mööda minna. Rõivase esimeses valitsuses paistis koostöö üldjoontes küll sujuvat, kuid päris lahkhelideta polnud seegi.
Võib arvata, et need kaks – sotside endi kirev minevik ja mitte just kõige probleemivabamad eelmised suhted Reformierakonnaga – sünnitasid rahulolematuse koalitsioonileppega, mis ülemäära palju sotside nägu ei olnud. Vajadus sel korral jõulisemalt oma seisukohtade eest seista tõi kaasa siselahkhelid ja lõpuks ka ohu koalitsiooni püsimisele.
Nagu öeldud, nii erakonnasisesed kui ka koalitsioonis tekkivad vastuolud on poliitika loomulik osa. Oluline on aga, et neil ei lastaks kasvada nii suureks, et need hakkaksid mõjutama mõistlikke otsuseid.