Juhtkiri: pagulaskriis silmade sulgemise peale ei kao

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ligi 5000 Ungari vastuvõtukeskustest välja murdnud pagulast asusid Budapestist jalgsi teele Saksamaa poole.
Ligi 5000 Ungari vastuvõtukeskustest välja murdnud pagulast asusid Budapestist jalgsi teele Saksamaa poole. Foto: AP/Scanpix

Kui 1939. aasta sügisel algas Teine maailmasõda, ei tabanud see Eestit kohe täie karmusega. Meile suruti peale baaside lepe, Vene väed tulid sisse, aga esialgu püsisid paigal. Poola oli juba hävitatud, soomlased pidasid Talvesõda, kuid eestlased ajasid asju veel üsna tavapäraselt, ehkki kitsamalt.

Loomulikult oli see illusioon ning Euroopat haaranud hävitustuli jõudis ka meile väga ruttu.

Kui nüüd on Euroopas alanud suurim pagulaskriis pärast Teist maailmasõda, siis võib ka Eestis esialgu mõelda, et see toimub meist kaugel, kümned tuhanded ja sajad tuhanded põgenikud ei tea võib-olla meie asukohtagi. Me võtame oma paarsada uustulnukat kuidagiviisi vastu, Vene piirile ehitame aia ning ülejäänu meisse ei puutu.

Paraku on ka see illusioon.

Põgenike laviin on Euroopat tabanud sellepärast, et meist lõuna pool on tekkinud terve riikide ja piirkondade vöönd, kus miljonite inimeste tavapärane elu on segi löödud või lausa võimatuks tehtud. Kui USA president George W. Bush kutsus omal ajal Iraani, Iraaki ja Põhja-Koread kurjuse teljeks, siis nüüd on Lähis-Idas ja Aafrikas moodustunud tinglikult kaose telg, mille kujunemises ka lääneriikidel on kahjuks roll.

Süüria, Iraak, Liibüa, Somaalia on jagunenud läbisegi omavahel võitlevateks sõjapealike võimualadeks, kus on põimunud usulised, rahvuslikud, majanduslikud ja hõimuhuvid ning kõrvuti eksisteerivad tänapäevane tipptehnoloogia ja keskaegsed arusaamad moraalist ja ühiskondlikest suhetest. Inimelu ja inimväärikus on nendes konfliktides üpris väärtusetu peenraha. Lisaks on sisekonfliktid näiteks Malis –  kus viibivad ka Eesti sõdurid – ja Nigeerias.

Selle kõige kõrval tundub «nullindate» maailm, kus pidi kartma peamiselt paariariike ja diktaatoreid, nagu Saddam Hussein, lausa turvalisuse ja stabiilsuse võrdkujuna.

Ei ole erilist põhjust oodata, et julgeolekuolukord põhilistes Euroopa pagulasvoo lähtekohtades, nagu Süüria, lähema paari-kolme aasta jooksul kardinaalselt paremaks muutuks. Samale seisukohale on jõudnud ka asja analüüsinud Eesti riigi teenistused. Seega tuleb arvestada, et praegune migratsioonisurve Euroopa lõunapiiril ei ole nähtus, mis korraks ilmub ning siis hajub.

Sellest aru saada on oluline: ei maksa näiteks süüdistada tekkinud rändekaoses Euroopa praeguseid valitsusi. Sellist nähtust nimetatakse harilikult vääramatuks jõuks. Muidugi ei ole Euroopa poliitikute ja riigimeeste rinnaesine siin päris plekitu, aga lääne võimuses ei ole lõuna konfliktikoldeid lihtsalt kustutada. Suurem sekkumine ei leiaks valijate toetust ning ka tulemused poleks ette kindlad. Seega peame tegelema tagajärgedega, silmi olukorra ees kinni pigistamata.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles