Möödus vaid mõni hetk Tallinna Sadama juhtide pattude avalikustamisest, kui kohe hakkasid meedias kõlama üleskutsed riigiettevõtete erastamiseks või siis vähemalt nende börsile viimiseks. Riik on ju kehv peremees, seda teavad kõik.
Aivar Reinap: müüme valitsuse ka maha?
5. september 2015, 11:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Levinud on arusaam, et riigiettevõtteid juhtivad ja kontrollivad nõukogud on komplekteeritud parteide või neid toetavate ärimeeste omakasu silmas pidades ning mingit ärilist või riiklikust huvist lähtuvat mõtlemist seal suurt ei ole. Pigem kasutatakse nõukogu liikme positsiooni ära oma huvides. Seega tuleks riigiettevõtted korruptantide ja segaste ärihuvide küüsist päästa ning maha müüa!
Postimees avaldas sel nädalal mitu lugu teemal, kuidas Tallinna Sadamat kontrollinud valitsusparteid kasseerisid väidetavalt ettevõttest raha parteikassasse. Ka praamikuningas Vjatšeslav Leedolt nõuti väidetavalt laevandusäris jätkamiseks parteidele rahalist toetust. Lisandub Jüri Mõisa tunnistus, et praegused koalitsiooniparteid said juba 2001. aastal Tallinna Sadamast rahalist toetust.
Hiljutiste parteide rahastamisskandaalide taustal pole selle nädala uudised eriti üllatavad ehk meie parteidele on paratamatult jäänud külge ebausaldusväärsuse plekk. Selge see, et parem siis müüa kõik ettevõtted maha kui usaldada nende juhtimine selliste hoolde!
Kui lähtuda juba niisugusest loogikast, siis kuidas usaldada sellistele ka sõjaväe, riigi- või pensionikassa üle valitsemine? Kui me ei usalda poliitikutele mõne ettevõtte juhtimist, siis miks me arvame, et nad olulisemates tegevustes oleksid usaldusväärsemad? Kui mõni välisfirma või riik lubaks head ja paremat, kas siis ei suhtuta ka riiklikesse huvidesse samamoodi kui sadamafirma ärihuvidesse?
Kui müüme maha sadamad, raudteed, kaevandused ja elektrijaamad, siis milleks meile ka metsad, maad ja maanteed? Võiks siis ka juba riigikogu ja valitsuse erastada või tellida valitsemisteenuse mõnelt naaberriigilt!
Kui mõni aeg tagasi oleks seesugused mõttekäigud sobinud hästi Juurika naljakülgedele, siis täna ei ole see enam kuidagi naljakas. Iga päev toob kõrgetel poliitilistel ametikohtadel olevate inimeste kohta üha uusi kahtlustusi, kuid parteide esindajad on kambakesi vait ja ootavad, kuni süüdistuste laviin vaibub ja saab oma asju segamatult endistviisi edasi toimetada. Sellist plekki on keeruline vaikimisega kõrvaldada ning nii suureneb paratamatult rahva usaldusmatus poliitikute suhtes. Tundub, et ka siiani levitatud kõrgeim poliitiline karistus ehk poliitilise vastutuse võtmine ja tagasiastumine enamasti ei kehti, sest paljud inimesed, kes on end korduvalt skandaalidega määrinud, tegutsevad kamraadide toel ülbelt poliitikas edasi. Kui oled partei huvides oma hea nimega riskinud, siis partei sind ka ei unusta.
Viimased valimised tõid poliitikasse juba uusi tulijaid ning tundub, et uks on veel pärani lahti. Idealism, ausus ja riigimehelikkus on väärtused, mis on praegu kõrgemas hinnas kui maailmavaade. Seetõttu pole ka imestada, et Vabaerakond naudib hoolimata vähestest saavutustest ootamatult suurt populaarsust. «Vähemalt ei varasta» on lipukiri, mis töötab tänapäeva Eestis üha paremini.
Kas siis erastada riigile kuuluvad ettevõtted või mitte? Pankurid ja ärimehed sooviksid olukorda ära kasutada, sest ettevõtete erastamine ja börsile viimine tooks paljudele raha sisse. Erastamine peaks aga olenema riiklikust huvist, mitte sellest, kas ettevõttes varastatakse või mitte.