/nginx/o/2018/11/14/11572847t1hf3cd.jpg)
Päeval linnas sõites näed ühe auto tagaklaasil terasnukkidega kleebist kirjaga «Welcome to Estonia», teisel autol Eesti kaarti kirjaga «see ei ole Aafrika» ning hommikul loed pagulasmaja süütamisest, kirjutab riigikogu Reformierakonna fraktsiooni nõunik Vootele Päi.
Teadlikult provokatiivse pealkirjaga tahan öelda, et kaine ja kaalutletud emotsioonivaene argumentatsioon ei ole andmas oodatud tulemusi. Võitmas on need, kes oskavad mängida tunnetel nagu hirm ja selles idanev viha.
Vana tõde on, et mida vähem töötab pea, seda rohkem käed ning emotsioon on pahatihti tugevam tõukejõud kui mõistus. Teatav osa ühiskonnast nii Eestis kui mujal on ja jääb alati oluliselt avatumaks emotsionaalsele laengule, mida oskavad pakkuda äärmuslikud jõud ja populistid. Inimeste kaasamine ning neile kunstliku ühtekuuluvustunde pakkumine läbi võõraviha, välisvaenlase ja hirmu on üks vanemaid ja kuritarvitatumaid trikke.
Mõistuse ja emotsioonide kokkupõrge
Viimaste kuude pagulasdebatis on omavahel põrkunud mõistus ja emotsioonid. Pagulaste vastuvõtmist soosiv argumentatsioon põhineb seni valdavalt ratsionaalsusel – numbrid, hinnangud, prognoosid ja programmid. Säärane lähenemine on aus ja õiglane, aga sama praktiline kui seemisnahast saapad Eesti talves. Ekstremislikud jõud on oskuslikult panustanud millelegi märksa võimsamale kui mõistus - emotsioon. Emotsioonid nagu hirm ja sellest kasvav viha on tõhusamad relvad kui lehekülgede viisi mõistlikku arutelu. Seepärast tasuks meie meediaruumis võtta eeskuju näiteks Prantsusmaalt, kus negatiivseid emotsioone tõrjutakse aktiivselt positiivsetega nagu empaatia ja hoolivus.
Möödunud on pisut enam kui 6 kuud Charlie Hebdo’st ja pelgalt mõni nädal sellest, kui puhkavad USA mereväelased hoidsid Prantsusmaal ära rongitulistamise. Need on vaid juhtumid, mis ületasid siinse uudiskünnise, paraku on selliseid vägivallaakte seal vahepeal toimunud rohkemgi. Vaadates tänaseid meediaväljaandeid võiks aga jääda mulje nagu prantslastel poleks kunagi immigratsiooniprobleeme olnudki. Veel enam – valitsust süüdistatakse passiivsuses ja soovimatuses pagulasprobleemiga tegeleda.
Prantsuse meedia oskab panustada lugeja emotsioonile ning olukorras, kus fundamentaalselt inimlikku küsimust kiputakse ülepolitiseerima, on säärane lähenemine asendamatu. Uudisteportaale täidavad pildid väikesest Süüria poisist Aylanist oma venna Ghalibiga kodus diivanil mängimas kõrvuti piltidega Aylanist näoli liivas Türgis Bodrumi rannas. Aylan Kurdi ja ta pere teekond Kobanist Süürias vabasse maailma lõppes traagiliselt nagu tuhandetel teistel. Mälestus temast on aga hakanud (sotsiaal)meedia toel elama oma elu – paremäärmuslikule vihaõhutamisele vastab ajakirjandus poliitilise küsimuse humaniseerimisega just läbi selle üksikjuhtumi. Prantsusmaalt on kampaania edasi levinud üle väina Suurbritanniasse, kus sellest juhtumist on tuld võtnud ka Briti väljaanded nagu Independent ja seni küllaltki pagulasvaenulik The Sun.
Positiivsete emotsioonide jõud
Ehk on ka meie ühiskondlik debatt jõudnud punkti, kus tuleb tunnistada, et tulega võitlemiseks peab kasutama tuld. Halvaga halva vastu ei saa, aga positiivsete ja inimlike emotsioonidega on võimalik lämmatada negatiivseid ja toetada neid, kes juba mõistavad, ning veenda neid, kes langemas paremäärmusliku manipulatsiooni ohvriks.
Küsimus ei ole kvootides või sotsiaaltoetustes – küsimus on inimlikkuses ja maailmatunnetuses. Aylanit ja Ghalibi me enam ei elusta, küll aga võiks inimlik mälestus neist ja paljudest teistest aidata teha järeldusi ja areneda ühiskonnana selmet polariseeruda ja pöörduda üksteise vastu.
Põhjamaises arutluskultuuris võib poliitikutele, ajakirjanikele ja arvamusliidritele faktide asemel emotsioonidele panustamine mõjuda justkui enesealandusena. Inimlikkuses pole aga miskit alandavat.
Autor esitab artiklis isiklikke seisukohti.