Alates 2008. aastast tänavu augustini on kindlaks tehtud 40 juhtumit, kus reservaati, sihtkaitsevööndisse või muule kaitsealale on püstitatud ebaseaduslik ehitis. Tunnistagem, et meil on loodushoiuga probleeme.
Juhtkiri: rahaga loodushoiu vastu
25. oktoober 2010, 12:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotside eelnõu, mis võimaldaks looduskaitsealadele püstitatud ebaseaduslikud hooned sundkorras tasuta riigistada, järgib küll põhimõtet, et karistus peab vastama teole, kuid ei passi justiitsministeeriumi hinnangul hästi meie õigusruumi.
Võõrandamise puhul peaks riik ikkagi maksma omanikule õiglast hinda, kuid et ehitis ei tohiks seal ollagi, siis näib selle «ostmine» riigi poolt samuti absurdsena. Ning vaidlused õiglase hinna üle kujunevad sageli pikaks ja kulukaks.
Pealegi – mida hakkaks riik peale nende ebaseaduslike ehitistega kohas, kus ehitist ollagi ei tohi? Ei midagi mõistlikku ilmselt, kuid lammutamist peetakse samuti keskkonnale kahjulik.
Keskkonnaministeerium omalt poolt leiab, et suurendada tuleks hoopis sellise tegevuse eest ette nähtud trahve. Tõepoolest, kui praegu saab sellist ehitajat karistada vaid 18 000 suuruse trahviga, siis ehitise enda maksumust arvestades on see peenraha. Lihtsalt üks väike lisakulu, mis tuleb hea krundi eest juurde maksta, ei enamat, lisaks pisut sekeldamist ametnikega. Ent kui ehitise maksumuseks tuleks arvestada veel näiteks üks lisamiljon, siis vähemalt mõned inimesed mõtlesid oma plaanide üle põhjalikumalt.
Siiski jääb isegi trahvimäärade tõstmine poolikuks lahenduseks, kui omavalitsused ise oma suhtumist kaitsealadesse valvsamaks ja vastutustundlikumaks ei muuda. Ehituslubade väljaandmist korraldab ju kohalik omavalitsus. Vähe sellest – omavalitsusametnikud ei ela ega tööta ju kusagil kaugel, vaid ikka siinsamas omavalitsuses. See tähendab, et tahes-tahtmata kuulevad nemadki, kes ja mida kuhu ehitab.
Kui luba on antud lambalauda ehitamiseks, kuid külarahvas räägib elumajast koos saunakompleksiga, siis oleks vallaametnikul põhjust vaatama minna, mida tollel maatükil täpselt tehakse. See näitaks ka, et omavalitsuse ametnikule läheb oma kodukant tõepoolest korda ning teenistus ei ole vaid viis päevi pensionini veeretada. Ent kui on välja antud põhjendamatu luba ehitada midagi kaitsevööndisse, istub mõni ametnik selles omavalitsuses ilmselt vale tooli peal.
Seadusrikkujaid tuleb karistada, kuid ainult sellega ei piiruda. Muutuma peab ka suhtumine – nii, et isegi mõte suvilast linnupesade peal oleks ebamoraalne.