Kui me vaid näeksime kõigi eestlaste kõiki pagulasküsimusega seotud tundeid. Kahtlustan, et ka avalikult kurjad tunnevad aeg-ajalt haletsust. Ja sõnades abivalmitel on hetki, kus tahaksid «nad kõik» pikema jututa «kuhugi tagasi» kupatada.
Evelyn Kaldoja: jääme kaineks
1. september 2015, 09:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et suur hulk migrante on Euroopas juba platsis ja eimillegi tegemisest tõenäoliselt enam ei aita, siis äkki tasuks tundeid ratsionaliseerida aitajate skaalal, mille ühel serval seisab Punane Rist ja teisel Naksitrallide kassimutt. Esimene on üle saja aasta pakkunud märkimisväärset leevendust kannatajatele kogu maailmas. Teine on suurepärane portree päriseluski esinevast ogarusest, kus parimat tahtes külvatakse jama. Esimeses valitseb professionaalne kaine mõistus, teises kaalutlemata agarus.
Punktis, kus rahvusvahelised kohustused ja kutse heasoovlikkusele kohtuvad julgeolekuga, peaks iga tegu ja sõna kaaluma kulla hinnaga. Vaid külm pea aitab leida kompromissi, mis suudab oma rahvast kahjustamata maksimeerida pakutava abi ja hoiab puhtana riigi maine.
Olematute burkade ümber jauramine, ajakirjanduses lähiriikide kohta linnalegendide levitamine, ainult kristlasi meie mitte just väga kristlikus riigis aidata lubamine – see pole lihtsalt kasutu, vaid mujale vajalikke ressursse raiskav ja riigi mainet mäkerdav sahmimine.
Kui EL räägib mitmekülgselt lähenemisest, siis miks Eesti ei võiks esitada nii omadele kui ka teistele selge kalkulatsiooni. Sellest, mitu pagulast me suudame hõlmata, mitu piirivalveametnikku ja politseinikku lõunapiirile appi läkitada ning mitmele Calais’s passivale ghanalasele oleme valmis välja tegema ühe otsa pileti Accrasse. Pagulaste rahvuse, usu ja silmavärvi valikud võiksid teha professionaalsed ametnikud, võimalikku rahvusvahelist ärritust põhjustavat poliitilist kella löömata.
Ning naastes kassimuttide juurde. Kujutlege üht loomasõprade uulitsat, kus mitmes hoovis antakse hulkuritele Whiskast ja paaris vaesemas pannakse peremeheta õnnetukeste hinges hoidmiseks välja marineeritud kala rootsud. Väiksem kui tõenäosus, et osa hulkuvaid loomi valib dieedi, on see, et ka vaese majapidamise ainus oma kass kaob sinna, kus ports mahlasem.
Ehk olukorras, kus Saksamaa leevendab asüülireegleid ja teatas valmisolekust võtta tänavu vastu 800 000 pagulast, kus Põhjamaades on nii põhjalikum tugisüsteem kui ka erinevate rõhutute kogukonnad juba ees, näib kõrge tõenäosus, et võttes vastu pagulasi, võtame neid tegelikult pigem Rootsile, sest ka inimest ei saa ketti panna.
Ma ei usu muidugi, et see karikas meist päris möödas on. Aga meil on hingetõmbeaega. Seda tuleks tuulega sõitlemise asemel kasutada arukalt, et oleksime parimal võimalikul moel valmis juhuks, kui Lõuna- ja Lääne-Euroopa hakkab üle ajama või me ise aiva muutuvate pagulasteede alguspunktiks muutume.