Toimetuse meelest tuleb vanematel laste edasikoolitamise puhul liig palju rahalisi kulusid kanda, lastel aga läheb rohkem veel aega, jõudu ja töörõõmu just sellepäras kaotsi, et rahvakoolidest õiget teed teistesse – kõrgematesse – koolidesse ei käi.
Postimees 1898. aastal: mida teha koolivõrguga?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid meie arust ei oleks mitte sünnis, et sarnase raskuse kaotuse pärast kihelkonnakoolide eeskava linnakoolide iseloomu järele võetaks muuta.Sest kihelkonnakool ei tohiks mitte linnakooli alamaks järguks ehk eeskooliks saada, vaid peaks oma kasvandikkudele senist viisi just iseseisva õpeasutusena täieliku rahvakooli lõpulist haridust andma.
Võrdlemisi on ju kihelkonnakoolide kasvandikkude üleüldise arvu kohta ikka vähe neid, kes veel linnakoolides edasi tahaksivad õppida – nende pärast ei võiks kihelkonnakoolid eeskava muutma hakata, kui eeskava iseenesest sünnis ja hää oleks. Pääasi oleks ikka, et kihelkonnakool võimalikult terve kihelkonna nooresoole haridust pakuks, mis vahest mitmekülgne, ühtlasi aga ka poolik pääliskaudne, ilma ladvata ja lõputa ei oleks, mis tõsisele rahvaharidusele kahju võiks tuua. Paljust parem on põhjalik.
Edasiõppijad saaksivad vahest juba sellestgi soovitavat kergitust, kui kihelkonnakoolist kooliõpetajatele kohuseks tehtaks edasiõppivatele kasvandikkudele väikese lisamaksu eest neis asjus eraõpetust andma, mille kohta linnakoolides suuremaid nõudmisi avaldatakse.
31.08.1898