/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2015/08/28/4428033t1hed1b.jpg)
Transiit. See on laiahaardelised visioonid, suur raha, võimu lähedus, välispoliitika puudutus – seesugune mäng, milles iga ettevõtlik terve mees tahab kaasa lüüa, võiks vast öelda Eesti filmiklassikat parafraseerides. Just sellises maailmas tegutsesid Tallinna Sadama nüüdsed eksjuhid Ain Kaljurand ja Allan Kiil, kelle ümber lahvatas sel nädalal korruptsiooniskandaal. Üht meest kahtlustab prokuratuur sadade tuhandete, teist miljonite eurodeni ulatuva altkäemaksu võtmises.
Pisut enam kui viis aastat tagasi peeti Nordic Hotel Forumis Tallinna majanduskonverentsi. Seltskond kubises kõlavatest nimedest. Muidugi võõrustaja, linnapea Edgar Savisaar ise, lisaks toona Vladimir Putini lähiringi kuulunud Venemaa Raudteede president Vladimir Jakunin, Riia meer Nils Ušakovs ja teised.
Üritusel kõneles teiste seas Tallinna Sadama juhatuse esimees Ain Kaljurand. Ta rääkis Tallinna Sadama rollist Eesti arengus, patsutades ettekandega sõbralikult õlale teiste hulgas Jakuninile, mainides koostööd ja ühiseid jõupingitusi. Talle omaselt, selgete sõnadega ja kindlameelselt rääkis ta masu-aastatest 2007–2009, kui sadam jätkas halba majanduskeskkonda trotsides investeeringuid taristusse ning maksis riigile kümneid miljoneid eurosid dividende. Kaljuranna selg oli sirge, taustaks suurepäraselt kujundatud slaidikava.
Kaljurand ei ajanud põhjuseta nina püsti. Tema ja Kiil pole juhuslikult aastaid oma valdkonnas tipus püsinud. Transiidiäri tundvad inimesed peavad neid oma ala tõhusateks asjatundjateks.
Kui Tallinna Sadama nõukogu augustis 2005 reformierakondlase Neinar Seli juhtimisel senise juhatuse esimehe kohusetäitja Kaljuranna juhiks nimetas, polnud toona majandusministri ametis olnud Keskerakonna esimees Savisaar kiitusega kitsi. «Kaljurand on laia silmaringiga ja üks pädevamaid mehi sadama juhi kohale. Ta toob kaasa värskeid ideid, tagades samas järjepidevuse,» ütles Savisaar ajakirjanikele.
Toona jagasid Reformierakond ja Keskerakond võimu Rahvaliiduga. Reformierakond on olnud edaspidigi riigitüüri juures, Keskerakonnast on aga saanud pealinna hegemoon. Poliitikavaatlejad räägivad mõnikord kahe suurema erakonna ja valimiste eel tugeva poliitilise oponendi sarnastest joontest. Üks neist jookseb läbi Tallinna Sadama – Kaljurand ja Kiil sobisid mõlemale jõule.
Kaljurand on 50-aastane, Kiil 52 – mehed parimais aastais. Nad kuuluvad kõige ehedamate esindajatena seltskonda, keda sotsioloogid nimetavad võitjate põlvkonnaks. Siin on olnud kõrgelt kukkunuid, paljusid on kimbutanud ületöötamisest tingitud tervisehädad. Kaljurand ja Kiil on olnud edukad töös ja ühiskondlikus elus. Intelligentsed ja kultuursed. Pereisad. Kaljurand on kirglik rahvatantsija, mullugi suurel tantsupeol käinud Kolga rahvatantsurühma liige. Mängib tennist, jookseb.
Kiil on mitmekordne Eesti meister ujumises, vedanud Harjumaa spordiliitu ja olnud Eesti Paraolümpiakomitee peasekretär. «Allan on veendunud, et on teinud õigeid valikuid. Ta on rahulik, kaalutlev ja otsustusvõimeline mees, kellele meeldivad kiired, kuid argumenteeritud otsused,» seisab tema isiklikul ajaveebilehel.
Miks siis ikkagi on nii, et korraga muutuvad kenasti üles ehitatud kodud ja suvemajad avalikus kuvandis priiskamise märgiks; karjäärist, mida äsja võinuks pidada edulooks, saab pilaobjekt? Kas n-ö ahvatlevad pakkumised on selle ärivaldkonna pärisosa, millele keegi ei suuda lõpuni vastu seista? Nagu koolipingis: spikerda, aga ära jää vahele?
Kaljurand ja Kiil eitavad süüd. Kohtus saab asi loodetavasti selgemaks ning küsimused vastatud.
Kui Jakunin raudteejuhi ametist tagasi astus, näidati meedias tema luksuslikku kinnisvara. Venemaal ei pane see kedagi kulmu kergitama. Tiitel «korruptsiooni vanameister» isegi justkui tõstab mehe mõjukust. Oma väikeses demokraatlikus õigusriigis tajume meie kõike seda hoopis teisiti.