Crisely Apri: missioonitunne ja vaimne vabasurm

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Crisely Apri
Crisely Apri Foto: Sander Ilvest / Postimees

Küsisin kord ühelt tudengilt, kas ta ei sooviks paar aastat õpetajana töötada. «See oleks ju enesetapp,» vastas ta naerdes.

Vahel tahaksin roosad prillid ette panna ja mõelda, et too tudeng on reeglit kinnitav erand. Et üha enam noori soovib panustada haridusmaastiku kujundamisse, olla lastele iga päev eeskujuks. Paraku pole tegemist esimese ega tõenäoliselt ka viimase korraga, mil minu kuuldes pedagoogiamet vaimse vabasurmaga võrdsustatakse. Ja vastuargumentideks statistikalt tuge otsides näivad roosad prillid korraga kättesaamatuna.

Õpetajakoolituse vastuvõtulävend on Eesti ülikoolides üks madalamaid, ent haridus- ja teadusministeeriumi statistika lubab eeldada, et noorte õpetajate osakaal ei suurene. Mullu astus õpetajakoolitusse ja kasvatusteaduste erialale 846 üliõpilast, mis moodustab 57 protsenti viis aastat tagasi õppima asunutest. Alla 30-aastaste õpetajate osakaal püsib nukra kümne protsendi peal. Pedagoogiamet pole võimeka noore esmane erialavalik, vaid varuvariant, mis läheb käiku siis, kui teised plaanid ebaõnnestuvad.

Keeldun uskumast, et vähene huvi pedagoogiks õppimise vastu tuleneb üksnes palgast, mis ei ole proportsioonis haridustaseme ja töö iseloomuga.  Palk ei tohiks olla ametikoha kasuks otsustamisel esmakriteeriumiks ja missioonitundega inimeste puhul see nõnda polegi. Ent kui noor, kurnatud, end väärtusetuna tundev õpetaja mõistab, et tema teadmiste ja töökoormusega on mõnel teisel töökohal võimalik oluliselt rohkem teenida, näib missioonitunne nõrga, halvemal juhul ainsa vastuargumendina.

Miks peatub võimeka keskkoolilõpetaja lootusrikas pilk õpetajakoolituse asemel ärindusel, arstiteadusel, informaatikal? Võtmesõnaks on prestiiž. Õpetajat võiks kirjeldada juhina, sest pole palju olukordi, mis tõestaks liidriomadusi paremini kui klassitäie teismeliste üle kontrolli saavutamine. Sellest hoolimata on elukutse maine madal. Kui õpilaste suhtumise endasse määrab iga pedagoog oma oskuste ja käitumisega ise, siis ühiskonna suhtumist õpetaja elukutsesse kujundab juba pikem tegurite jada: palk, metoodika, töötingimused, täiustamist vajav õpetajakoolituse kava.

Tegelikkuses on just õpetaja see, kes oma eeskuju ja teadmistega noortele talentidele tulevikuks suunised annab, olles nii haridusmaastiku kui ka Eesti tuleviku kaudne kujundaja. Ühiskonnas nähakse teda aga pigem robotina, kelle ainus eesmärk anda objektile edasi teadmised, mis hea õnne korral sinna ka pärast positiivselt sooritatud kontrolltööd püsima jäävad.

Kuni püsib nägemus õpetajast kui vabatahtlikust vaimusuretajast, võib noorte pedagoogide osakaalu suurenemisest unistama jäädagi. Seni hoian roosad prillid käepärast ja tõstan tunnustuseks mõlemad pöidlad oma kolmele sõbrale, kes sel sügisel õpetajaametis müüte murdma asuvad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles