Kui Postimees 2010. aasta detsembris avaldas Turu-uuringute ASi tehtud küsitluse tulemused võimalike presidendikandidaatide toetuse kohta, domineeris tulemustes püüdmatult Toomas Hendrik Ilvese nimi. Tol hetkel polnud veel lõplikult selge, kas Ilves üldse teiseks ametiajaks kandideerib, kuid 2011. aasta presidendivalimiste kandidaatide lähteasetus oli sellega antud.
Juhtkiri: valimiste algrivistus
26. august 2015, 10:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väärib ehk tähelepanu, et teist hiljem valimistel osalenud kandidaati, Indrek Tarandit ei osanud arvamusuurijad toona isegi välja pakkuda. Popimad olid Ilvese järel Arnold Rüütel, Andres Tarand, Ene Ergma jt.
Kolmapäeval ilmub Postimehes taas küsitlus järgmise aasta presidendivalimiste võimalike kandidaatide toetuse kohta, mille seekord on teinud Emor. Taas on ette antud rida nimesid, ning kohe algul peab tõdema: aasta enne valimisi on vägagi mõeldav, et mõni reaalselt võistlusse astuv hea kandidaat sellest loetelust puudub. Küsitlus kajastab lihtsalt avalikkuses seni peetud arutelusid, mis on veel suhteliselt embrüonaalses staadiumis.
Täpselt sama hästi on ka võimalik, et tabelis kajastatud inimesi tegelikult kandidaatidena üles ei seata. Ning kolmandaks võib meenutada, et kuigi populaarsus pole vähetähtis, valib presidendi tegelikult ikkagi kas riigikogu või valimiskogu.
Vaadakem nüüd aga tulemusi. Selgelt eristub neljast nimest koosnev rühm, kelle toetus on üle 10 protsendi. Need on välisminister Marina Kaljurand, Tallinna linnapea Edgar Savisaar, endine Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas ja eurosaadik Indrek Tarand. Sealjuures on Kaljurand augustis popim, kui oli samasugusel küsitlusel märtsis, ning ta on kerkinud Eesti poliitmaastiku veteranide Savisaare ja Kallase ette. Ei ole ka keeruline otsida põhjust: varem oli Marina Kaljurand üks ministeeriumiametnik, kelle tuntus põhines peamiselt 2007. aastal suursaadikuna Moskvas tehtul. Nüüd on tegu valitsuse (suhteliselt uue) liikmega, kes on lakkamatult pildil.
Mida Reformierakond oma presidendikandidaadi kohta kunagi otsustab, pole teada. Kuid vaadates Emori andmeid, on oravad oma värske välisministriga vähemalt maineprojektina täkkesse pannud. Tõenäoliselt näevad Kaljuranna toetajad temas just poliitika mudamaadlustest rikkumata värsket nägu, head spetsialisti omal alal. Kas tal on ka piisavalt poliitikas osalemise kogemust, mida presidendil ju vaja läheb, on teisejärguline.
Sestap ongi Emori küsitluse põhitulemus eelkõige see, et välisminister Marina Kaljurand on üks nimi, mida tasub 2016. aasta presidendivalimiste kontekstis edaspidigi silmas pidada. Selle põhjal kaugemale ulatuvaid järeldusi teha oleks veel ülearu oletuslik.