Kuigi inimkonna helgematel hetkedel võib meile nii tunduda, pole ajalugu siiski vältimatu liikumine üha suurema tsiviliseerituse poole, eemale jubedustest, kuritegudest ja inimeste õiguste jalge alla tallamisest. Kahjuks ei ole nii, et aastanumbrid väldiksid kuidagi iseenesest koledaid nähtusi, mille kohta oleme varmad kasutama väljendit «see ei sobi 21. sajandisse» isegi siis, kui koledused just praegu tehaksegi.
Võib kõlada pateetiliselt, ent on ometi tõsi, et mineviku kuritegude uurimist ja ka nende poliitilisel tasandil hukkamõistmist on vaja suuresti just mõeldes tulevikule. On vaja sümboolset sidumist lubadusega, et tulevikus samasuguseid tegusid korda ei saadeta. Muidugi on meil kohustus mälestada hukkunuid, mõtestada oma inimeste, oma rahvaste minevikku.
23. augustil 1939 sõlmisid NSVL ja Hitleri Saksamaa salaprotokolli (MRP), millega jagasid omavahel naabermaad, päästsid valla II maailmasõja ja tõid inimestele kohutavaid kannatusi. Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamise üks oluline telg oli nimelt selle salaprotokolli avalikustamine ning tühiseks kuulutamine.
2009. aastal kuulutas Euroopa Parlament 23. augusti kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevaks. Eile toimus Tallinnas konverents, kus Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari ja Gruusia justiitsministeeriumi esindajad tegid ühisavalduse moodustada kommunismikuritegude uurimiseks rahvusvaheline asutus.
Märgakem, et avalduse tegid üksnes Ida-Euroopa riigid, mis on ise kommunismi all kannatanud. Neil riikidel tuleb ka pingutada, et saavutada teemale laiem kõlapind ja kaasata Lääne-Euroopa riike.
Kas uurimise riiklikku suunamist on tarvis? Kui rääkida akadeemilisest uurimistööst, siis ajaloo uurimise sisu peab mõistagi olema vaba, ent riiklike rahastamisprogrammidega saab kaasata sellesse teemasse rohkem teadlasi. Allakirjutanud riigid ei pea ootama ka suure üleeruroopalise uuringuhuvi saavutamist, vaid saavad ise koordineeritult panustada rohkem.
Kommunismi kuritegude üle kohtupidamine Nürnbergi-laadsel protsessil on kõlav poliitiline loosung, aga selle praktiline korraldamine põrkub kohe raskustele. Paralleel Nürnbergiga pole täpne, sest selle protsessi korraldasid sõja võitjad kaotaja üle sunniga. Kommunismi seljatanud külma sõja lõpp niisugust sundi kaasa ei toonud ning selle kuritegudele hinnangu andmist oodati Venemaalt umbes samamoodi vabatahtlikuna kui kõigilt teistelt punase režiimi alt vabanenud riikidelt.
Kasvõi arhiivimaterjalide kättesaamiseks oleks sellise protsessi korraldamiseks vaja Venemaa koostööd. Kui 1989. aasta NSV Liidu rahvasaadikute kongressi MRP salaprotokolli hukkamõistmise ja kehtetuks kuulutamise otsuse tuules ning 1990ndate alguses Boriss Jeltsini ajal võis sellist arengut uskuda, siis praegu kindlasti mitte. Paraku peab Venemaa ise jõudma arusaamisele, et kommunismi kuritegude uurimine ja hukkamõistmine on vajalik. Praegusel Putini Venemaal seda ilmselgelt ei juhtu.
Mälestada ja uurida tuleb aga igal juhul.