Juhtkiri: Vene majandus – niikuinii võtavad ära

Lihtsa vene inimese jaoks on majanduslik tegelikkus niigi kurb ja tõotab juba lähiajal veel kurvemaks minna. Kui vaesus kasvab, tõsimeeli räägitakse toidutalongidest ning mõned ennustavad isegi nälga, näeme sealsete valitsejate reaktsioonides pisiasjadeni jooni, mis ilmnesid kommunistide valitsemise ajal ning õigupoolest Venemaa ajaloos varemgi.

Mis ajast küll võiks järgmine tsitaat pärit olla? «Meil on hiiglaslik maa, kel on ammendamatu ressurss, ja me suudame kõike ise toota.» Vene inimest julgustama pidavad märksõnad «hiiglaslik maa», «ammendamatu ressurss», «kõike ise» on sellised, mis kõlasid Nõukogude Liidus tähtsate kommunistide kõnedes ja mida korrati koolilastelegi tüütuseni.  

Seesuguseid sõnu korrati lõputult helgest tulevikust ladrates ja erilise innuga veel siis, kui tegelikkus oli kõike muud kui helge. Konkreetse osundatud lause ütles aga äsja ajalehele Rossiiskaja Gazeta Moskva kaubandusameti juhataja Aleksei Nemerjuk. See on jupike Venemaa tegelikkusest nüüd ja praegu.

Tegelikkust looritab pidev jutt kurjade välismaalaste vandenõust ja oma riigi tohutust potentsiaalist. Loomulikult pole isegi praegused vaba maailma riikide poolt Ukraina ründamise pärast kehtestatud sanktsioonid kaugeltki võimelised tooma vene inimestele kõiki neid hädasid, mis juba käes on ja kardetavasti veel tõeks saavad.

KGB-lane ise aga ei oska ju nanotehnoloogiat arendada ega isegi mitte juustu teha. Neid asju peaks tegema inimesed, kellele paraku on ajalugu väga selgeks teinud, et ega pole mõtet – niikuinii võtavad ära.

Nüüd, nagu minevikuski, tahetakse vene inimest unustatama panna, et viljaka mullaga põllu ja poeletil oleva juustu või vorsti vahel on veel rida keerukaid tegevusi ning maapõues leiduv keemiline element muutub inimesele kasulikuks varaks alles siis, kui see sealt mõistliku hinnaga välja tuuakse ja sellest midagi tehakse. Et nii juhtuks, on aga vaja palju sellist, mis sõltub riigi valitsejatest. Majandusvabadust, mida õigupoolest pole õiglase kohtupidamiseta ja vabadusteta üldisemalt.

On tarvis omandi kindlust, aga seda Venemaal ju pole, kui võimurid kõige kõrgemal ja ka hoopis madalamal tasemel saavad tavalistelt ettevõtjatelt nende varad välja pressida. Aastaid kõlanud iseenesest mõistlikud plaanid majanduse mitmekesistamisest saidki jääda vaid peokõnede teemaks, kui tegelikkuses kogesid inimesed, et võimurid omastavad vara siis, kui tahtmine tuleb. KGB-lane ise aga ei oska ju nanotehnoloogiat arendada ega isegi mitte juustu teha. Neid asju peaks tegema inimesed, kellele paraku on ajalugu väga selgeks teinud, et ega pole mõtet – niikuinii võtavad ära.

Tõusvate nafta- ja teiste toorainete hindade ajal õnnestus Kremlil edukalt oma põhimõttelisi vigu nafta- ja gaasidollaritega tasandada. Korruptantide paleed kerkisid, aga ikka jäi üle vähemalt osa lihtsate vene inimeste jaoks – veidi elujärje paranemist ja lootust uus külmkapp saada. Nüüd on nende osaks paraku vaid propaganda.