Reedel ja laupäeval Paide Vallimäel peetud arvamusfestivali tagasisidet jälgides paistis silma, et üha rohkem räägiti, kui nii võib väljenduda, meediakommunikatsiooni metatasandist ehk arvamusliidrite kujunemisest. Muu hulgas kritiseeriti niinimetatud hääleka, kuid külluslike ressurssidega vähemuse ülepaisutatud rolli avaliku arvamuse kujundamisel.
Selline rõhuasetus meedia köögipoole üle arutlemisel on loomulik ja peegeldab hästi meie ajastu zeitgeist’i. Sest teataval tasandil on märgata kahte huvitavat aspekti: ühest küljest on meie ümber üha rohkem infoallikaid ning elektroonilise ilma säutsatusi ja kräuksatusi, mitte kunagi varem pole inimesel olnud niivõrd lihtne tark olla.
Meediaväljaande roll rahvavalgustajana tundub arhaismina ja manab silme ette teadjalt muheleva papa Jannseni kaasaegsetega. Kapitalismioludes ellu jäämiseks peab väljaanne alatasa uusi trikke proovima, tasakaalustama kõmulist ja teaberikast.
Teisest küljest liigub meie maailm üha suurema spetsialiseerituse poole: inimese õigus midagi maailma asjade kohta arvata on demokraatlikus ühiskonnas võõrandamatu inimõigus, kuid faktiliselt ühiskondlikul tasandil midagi, mis liigub üha kiiremas korras eriala tehnokraatide ning kindlasti ka vägevama sotsiaalse kapitaliga arvajate kätte.
Kui räägime sellel suvel väga populaarsetest ja emotsionaalsetest teemadest nagu pagulased ja burkakeeld, siis on erisus eeldatava üldsuse arvamuse ja suurema osa avaldatud arvamuste vahel kindlasti olemas.
Kahtlemata peavad traditsioonilised meediaväljaanded oma kestlikkuse huvides tooma (tootma) esiplaanile arvamusliidreid, sest just nii legitimeeritakse oma positsiooni infopakkujate koorekihina ning eristutakse netialternatiividest. Kui näiteks tehnoloogia valdkonnas kujuneb arvamusliider võrdlemisi arusaadava kompetentsi alusel, siis pehmetes ja ühiskondlikes valdkondades, mida kajastab igapäevaleht, võib selle kompetentsi mõistmine olla tunduvalt raskem. See kompetents võib olla vastuoluline ja poliitilise surve ning kaukahuvide poolt kallutatud.
Kui räägime sellel suvel väga populaarsetest ja emotsionaalsetest teemadest nagu pagulased ja burkakeeld, siis on erisus eeldatava üldsuse arvamuse ja suurema osa avaldatud arvamuste vahel kindlasti olemas. Mõistetav on rääkida hääleka vähemuse olemasolust ja samuti sellest, et vähemuse arvamusi avaldades legitimeerivad lehed korraga nii eelmainitud tehnokraatia aspekti kui ka toituvad tekkivast kõmust, mis tekib lugejate tunnetusest selle erisuse olemasolu kohta.
Kuid tegemist ei ole siiski üleüldise vandenõuga lugejate vastu. Arvamusliidrid, kes võivad rääkida midagi, mis lugejatele ei meeldi, suudavad puudutada hingekeeli ja tekitada loometuhina nendega sellel teemal arutlemiseks. Ning seda samasuguse viisaka ja haritud keelepruugiga. Sellisel juhul ergutatakse inimesi mõtlema ning ennast väljendama. Siis ongi meedia see kodanike platvorm, mida ta peakski olema.
Ent kui peavoolumeedia toodab oma arvamusliidritega vaid ühiskondlikku künismi ja käegalöömist, on suur-suur probleem.