Füüsik ja endine ülemnõukogu liige Peet Kask (67) rääkis Postimehe päevaintervjuus, et 20. augusti tähistamine peaks sümboliseerima tegelikult pikemat ajaperioodi - kogu seda protsessi, mis viis Eesti iseseisvuse taastamiseni.
Päevaintervjuu: 1991. aastal oli meie nahk päris mitu korda turul
20. august 2015, 10:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Minu arvates algas see juulis 1986 Vikerkaare esimese numbri väljalaskmisega ning jätkus väga paljude oluliste sündmustega. Meie nahk oli päris mitu korda turul. Seda päästis vähemasti kolm korda Boriss Jeltsin oma meeskonnaga, sealhulgas 1991. aasta jaanuaris.»
Peet Kase hinnangul tuleks Eesti lähiajaloo käsitlemisel pöörata senisest rohkem tähelepanu ka toonases ENSV süsteemis toimunud muutustele, mis mängisid olulist rolli iseseisvuse taastamise eelloos.
«Mina ei ole kunagi kommunist olnud. Aga selles sündmustejadas, mis viis Eesti taasiseseisvumisele, oli hulk selliseid sündmusi, mida tahetakse unustada või püütakse alavääristada. Näiteks suveräänsusdeklaratsioon 16. novembril 1988, üldse EKP juhtkonnavahetus – Karl Vaino asendamine Vaino Väljasega. Ilma selle vahetuseta olnuks Eesti iseseisvumise teistkordne saavutamine vähemasti palju raskem, kui mitte võimatu.»
Kui 1991. aasta augustis võitnuks Nõukogude Liidus tagurlikud jõud, olnuks Eesti edasine saatus suure küsimärgi all. Peet Kask meenutas selle kohta oma 1993. aastal toimunud vestlust USA Columbia ülikoolis töötanud sovetoloogi Seweryn Bialeriga.
«Mind huvitas, et kui tõsine üritus augustiputš tegelikult oli. Bialer vastas, et loomulikult oli see äärmiselt tõsine üritus, sõltumata sellest, milliseid vigu tehti. Otsustades selle järgi, kes olid erakorralise seisukorra komitee liikmed ning mida nad taotlesid, siis põhiliselt taotlesid nad iseseisvusliikumiste mahasurumist Balti riikides. Mõju Venemaa ajaloole oleks olnud neil minimaalne, seal oleksid protsessid edasi läinud samamoodi – võib-olla väikesed muudatused personaalias. Aga Balti rahvastel oleks läinud väga haprasti. Selline oli tema seisukoht aastal 1993. Tol ajal valitses meil siin putši umbes selline suhtumine, et rumalad inimesed katsusid teha midagi, mis oli määratudki läbikukkumisele.»