Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kaur Kender: järelkõvaga eessõna - subtiitrid vääritimõistetud õudusnovellile

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaur Kender | FOTO: Erik Prozes

Tuhat korda on küsitud: «Kui sa oleks teadnud, et tuleb krimasi, kas sa oleksid siis ka selle #UNTITLEDXII avaldanud?» Aus vastus on, et ma ei tea, sest ma ei teadnud seda ega mõelnud avaldades selle peale.

Mul ei ole kunagi mingit erilist kavalat plaani, ma ei mõtle suhtekorralduslikes kategooriates. Mind ei koti eriti, mida inimesed must arvavad. Ma olen tuntud nii väiksel osal planeedist Maa, et enamikul inimkonnast on ülisüvahall, mida ma kirjutan või kirjutamata jätan.

Aga lugedes idiootseid Pornokomisjoni arvamusi, on tulnud hinge midagi haletsuselaadset. Kui kaitsetud on retard-inimesed. Ametnikud, sportlased, tublid süsteemimutrid. Osa neist peab seda novelli artikliks ja ei saa aru, et tegu on väljamõeldisega. Ma ei räägi üldse sellest, et nad oleksid ilukirjanduse ära tundnud, ei. Artikkel, mu suur valge tagumik.

Kui kaitsetud on need inimesed sõna ees. Kui katki ja puruks ja juhmiks on võimalik nad sõnaga teha. Nad on needsamad, kes ostavad miljard eksemplari Maalehte, kui seal on Igor Mang. Seda haletsust enda sees vaadates mõtlen, et äkki oleks pidanud kirjutama mingil hetkel sellele novellile järelsõna.

Aga ma ei olnud kunagi selliseks selgitamiseks valmis. Mitte enne seda, kui selle novelli täies pikkuses avalikult pea 200 inimesele ette lugesin. Kõik said aru, millega tegu. Nüüd võib subtiitreid oma loomingule kirjutada küll. #UNTITLEDXII for Dummies.

Miks mitte eessõna?

See novell on kaitstud juhuslike lugejate eest. Kahes esimeses lauses on punased stoppmärgid «munnipulk» ja «lihalohv». Mitte keegi ei saa seda novelli lugema hakata nii, et saaks pärast väita: ma ei teadnud, et see on ropp tekst. Sest ropp see on. Ultraropp. Vaata, ropendada on erakordselt raske. Sitt, vitt, puc, tra on side- ja omadussõnad. Lapsed räägivad nii. See ei šokeeri enam mitte kedagi. Vägisõnadest on vägi kadunud. Nõuab hullu vaeva, et teha uusi sõnu, mis suudaksid keele väe jälle ellu äratada ja raputada. Ma guugeldasin enne avaldamist enamikku #UNTITLEDXII uudisroppustest. Ei saanud ühtegi vastet. Täiesti uus territoorium.

Aga samas ka väga vana. Me tahame ära unustada, et sõnadel on vägi. Me tahame ära unustada, et on olemas loitsud ja needused. Me tahame uskuda, et keel on midagi sellist, mille saab ametnik kehtestada. Ei saa.

Me tahame ära unustada, et sõnadel on vägi. Me tahame ära unustada, et on olemas loitsud ja needused.

Mul on hüpotees, et sõnaga on võimalik tappa. Et kui inimene on piisavalt kaitsetus seisundis ja kui siis õigeid sõnu totaalse võimu positsioonilt talle kõrva sosistada, jah, sosistada, siis inimene sureb hirmust ära. Mõtle oma kõige suurematele hirmudele. Mina mõtlesin. Ja ehmatada saab ainult nii, kui ei ütle ette: nüüd ma ehmatan sind.

Kõige suuremad hirmud

Ülesanne, mida ma enda ees nägin, oligi selline: kas on võimalik universaalne õudus kirjanduse vormis. Midagi sellist, mis ei ole personaalne, mis ei käi isiklikult sinu kohta, aga mis ikkagi suudab halvata su aju. Lihtsalt mustad tähed valgel taustal. Aga nii meisterlikult seatud, et su pea sees läheb katki see koht, milles sa mängitad seksuaalfantaasiaid.

Mida kardab 21. sajandi lääne inimene kõige rohkem? Lastedefitsiidis kardame kõige rohkem oma laste surma. Eriti vägivaldset seksuaalsurma. Kui lugeda de Sade'i või vaatad kasvõi Johann Sebastian Bachi elulugu, siis on selge, et sellist laste fetišeerimist nagu tänapäeval pole varem olnud ja sellise looga nagu #UNTITLEDXII poleks 18. sajandil laste teemal kedagi nii väga šokeerinud. Aga tänapäeva Saatan ütleb: nüüd pead sa oma lapse mulle andma.

Lapsi on nii vähe, keegi neid eriti ei taha ja need, kellel lapsed on, peavad neist igaühte ülimaks saavutuseks, geeniuseks ja pühaduseks. Bachil oli kakskümmend last. Esimesest abielust 7. Ta mattis neist 3. Teisest abielust 13 last. Neist elas täiskasvanuks kuus. Meie ajastu on rikkis. Me ei saa enam aru, et sünd ja surm ja ellujäämine on kõik ühtviisi suur ime, juhus, õnnistus. Iga elu eest võitleb meditsiin, nagu oleks see viimane inimene.

Meie ajastu on rikkis. Me ei saa enam aru, et sünd ja surm ja ellujäämine on kõik ühtviisi suur ime, juhus, õnnistus. Iga elu eest võitleb meditsiin, nagu oleks see viimane inimene.

Pier Paolo Pasolini needis oma põlvkonda ja iseennast sel teemal väga karmilt. Ta ütles, et on üks neist, kes jäi ellu meditsiini abil, vastu Jumala tahet. Et temasugused on alati pidanud surema. Ta tundis end ebapühana. Täpselt samamoodi tunneb ilmselt end ebapühana praegu osa eesti rahvast. Mis meil viga on, et me kestlikult kahaneme, miks kellelgi lapsi ei ole?

Hirm on olemas, mis edasi?

Kui kõige suurem hirm oli kaardistatud, siis oli edasi vaja minna. Me elame totaalselt seksualiseeritud kultuuris. Pole ruutmillimeetrit naise kehast, mida ei oleks fetišeeritud, mida ei oleks porno kaudu kommertsialiseeritud. Naised on kõik nagu seksjumalannad. Mehed, mehed aga suures osas hallid ilmetud rõvedad ülikondades nahkpelmeenid.

Mis on juhtunud meestega? Mis seal kusagil Louis XIV juures valesti läks? Miks mehed enamuses (v.a geid – ja see haakub tegelikult selle teemaga, kuid ma ei hakka seda lahti kirjutama) ei ole stiilsed, ilusad, seksikad? Miks mehed ei kanna sukkpükse, miks meeste tsiviilunivormi riided nii vähe varieeruvad? Ja kuidas seda lammutada saab? Ja kui palju on internetitäis pornot selle asja sümptom, kui palju põhjus?

Netiporno

Mida aeg edasi, seda enam inimesi seksivad nagu pornostaarid. Seda ei ole mina täheldanud. Seda on märganud ka suured kirjanikud, nagu Bret Easton Ellis. Kui sageli oled sina märganud oma peas, et seks, crazy, ärev, uus seks kirjutab end lahti nagu odav pornofilm. Mina teen seda, sina teed seda, siis ma panen sinna, siis sa võtad sinna, siis me teeme seda, siis sina seda, mina seda ja – aaaaaahhh, money shot!

Kui palju see seks erineb James Joyce «Ulysseses» kirjaldatud seksist: «Oh, he did. Into her. She did. Ah!» Me oleme kõik pornostaarid. Vahel satud mõne inimesega kokku, kes ei ole, ja nühid misjonäri ja mõtled: whoa, retroseksuaal!

Aga netiporno on totaalne. Ja sõltuvus sellest üha sagedasem. Sellest on isegi tehtud Hollywoodi meinstriimfilme ja väga kõva teleseriaal «Californication».

Sõltuvushäired

Mul on meeles mu uurija, Niina Zagorovskaja küsimus, et kuskilt peavad need fantaasiad ju tulema. Ma võin südamerahuga vastata, Niina, need tulevad iseenda kogemusest. Kõik sõltuvused, millest kõige hullemad on Nassim Talebi järgi heroiin, süsivesikud ja kuupalk, tunduvad tegevat ajukeemiaga samu asju. Doosid peavad minema üha suuremaks.

Ei ole liiga keeruline kirjutada seksmõrvari-pedofiili-pornosõltlase totaalsest allakäigust ja emotsionaalse tuimuse mustast august, kui oled ise mõne sõltuvushäirega maadelnud. Mina olen.

Ei ole liiga keeruline kirjutada seksmõrvari-pedofiili-pornosõltlase totaalsest allakäigust ja emotsionaalse tuimuse mustast august, kui oled ise mõne sõltuvushäirega maadelnud. Mina olen. Minu deemon on alkohol. Ma oleks pidanud juba noorena märkama, kui raske mul on joomist peatada. Olime sõbraga 18, kui viina lõppedes jõime esimest korda Frigot. Aga ei. Läks veel paarkümmend aastat, enne kui ma sain aru, et... ma ei pea jooma.

Aga see põhi, kuhu ma jõudsin, oli samamoodi totaalne nagu poissmehel selles novellis. Kogu aeg on vaja suuremaid koguseid. Kogu aeg on vaja peale. Muud ei taha kui seda, et oleks jälle korraks mõnus. Kasvõi korraks. Palun. Korraks, kasvõi üks hetk! Üks kast viina veel! See on siis karakteri mehaanika. Selle klišeelikkuses on mind ka süüdistatud, kuid mul ei olnud kusagilt paremat võtta. Ja selle klišee kasutamise ma heastasin veidi originaalsema sõltuvusaine kasutamisega.

Antiporno

Bach mängib. Sa lased seda muusikat endast läbi. Peas jooksevad pildid Pasolini «Salost», irvitad, kui tuleb meelde, kuidas de Sade oli hädas oma juhmi, hingelt igavesti puhta idioot-retard'i Justine'iga, tegelasega, keda alandati seksuaalselt igal võimalikul viisil, kuid kes kuidagi surra ei tahtnud, mõtled Bret Easton Ellise «American Psycho» mõrvastseenide peale, kuidas naine pooleks saeti ja talle ta alakeha näidati, kuidas rott lasti vagiinasse närima, kuidas silmi kougiti, naeratad, ja otsustad, et sa lähed sealt edasi, Bret Easton Ellis on sulle vaid hüppelauaks.

Sa tahad neile anda kirjanduse, sa tahad neile anda teose, mis teeb porno vaatamise, mis teeb naise fetišeerimise ja porno skripti järgi seksimise raskeks, kui mitte võimatuks.

Vaatad valget tausta enda ees. Tõstad käed klaviatuurile. Ja otsustad, et teed midagi kõvemat kui nemad. Tunned selgelt, et oled osa sellest suurest võimsast kultuurist. Aga oled oma keeles. Oled kohas, kus keegi pole käinud. Ja tahad kirjutada midagi sellist, mille peale de Sade hauast püsti tõuseb ja ütleb: «Baise-moi, Kender, see oli kõva räigus!»

Sa ei tee seda selleks, et kedagi pornograafiliselt erutada. Ei. Vastupidi. Sa tahad neile anda kirjanduse, sa tahad neile anda teose, mis teeb porno vaatamise, mis teeb naise fetišeerimise ja porno skripti järgi seksimise raskeks, kui mitte võimatuks. Mis paneb enda sisse vaatama, seda laste sakraliseerimist lõpetama ja vahest, ma ei tea, veidi pohhuistlikumalt lapsi tegema.

#UNTITLEDXII on antiporno. Seda on kinnitanud mulle paljud kirjandusteadlased, seda on kinnitanud mulle kümned lugejad. Sa ei suuda peale selle lugemist enam hooletult pornosaiti avada. Sa kardad seda sõltuvust. See on umbes sama, nagu sa kuulsid esimest korda, et Coca Colas on 12 kg suhkrut ühe klaasi kohta. See on sama, nagu sa matad esimese alkohoolikust noore sõbra. See on sama, nagu sa vaatad vanaisa suremas suitsetamisest tulnud kopsuvähki. Aga selle vahega, et seekord tegi sulle selle asja selgeks kunst: kirjandus. Keegi ei pidanud surema. Aga sa jäid mõtlema.

Kriitiline ebaõnnestumine

Aga ma pean tunnistama, et ma ebaõnnestusin osaliselt. Ja kui kõrvale jätta poliitkättemaksu vandenõuteooriad ja ikkagi otsida põhjust – ja teisiti inimeseloom ei suuda –, siis võib mu kriitiline ebaõnnestumine, tahtmatu, olla osaliselt põhjuseks, miks mul on kriminaalasi. Nimelt on väga väike osa lugejaid, mõned keskeale lähenevad, väga efektsed, seksikad, targad naised öelnud, et see lugu erutab neid ikkagi seksuaalselt. Mismoodi, küsin mina? Kuidas see võimalik on? «Vot on,» ütlevad need naised, ja nende pilk on udune, kaugel. «Ma lugesin ja lõpetasin.»

Tõesti, pole mitte ühtegi meest, keda see teos seksuaalselt erutaks. Kõik vannuvad, et ma olen porno nende jaoks hävitanud vähemalt nädalaks peale lugemist. Aga naised, mõned üksikud täiskasvanud naised, erutuvad.

Ja jälle tuleb mulle meelde seks. Päris seks, mitte kirjandus. Ja ma saan täie selgusega aru, et kõik, mida mina seksis oskan, on mulle õpetanud naised. Ma ei julge isegi küsida, kust nemad õppinud on, see tundub liiga hull, et igal naisel on minevikus oma Õudne Sõber. Ja naised on alati pöörasemad. Nad lähevad alati kaugemale, nende fantaasiad on alati tohutult mõõtmatult metsikumad. Kui sageli olen mina pomisenud: ei. Aga naised on sositanud: «LÄHME SELLE ASJAGA LÕPUNI...»

Mu süüdistaja

Kui see on põhjus, miks minu süüdistaja nii vankumatult usub, et see tekst on porno, siis on see tõesti minu enda ebaõnnestumine. Ma ei tunne naisi ilmselt piisavalt hästi. Keskealiste naiste seksuaalsus ja fantaasiad ja kiim on tohutud, kustutamatud nagu Kreeka võlg. Aga ometigi ei ole mul porno tegemises mingit süüd. Nagu ei olnud ka neil fotograafidel, kes Nõukogude Naise ajakirja modelle pildistasid, kelle pilte ma siis vanaema juures verandal kuumates vahtisin ja endale käsi püksi ajasin. See on lihtsalt kunsti väärkasutamine.

Ma tahaksin psühholoogialaboris proua süüdistajale selle novelli ette lugeda. Ma tahan, et teadlased mõõdaksid kuulamise ajal tema füsioloogilisi näitajaid, mis viitavad seksuaalsele erutusele. Ja kui see lugu teda tõesti erutab, siis teeb see inimene ikka väga valet tööd. See ei tee mu teost mingil juhul pornograafiliseks. Lihtsalt ei ole õige proovida mind justiitsvägivallaga karistada oma kiima eest.

Ma tõesti tahan uskuda, et see on minu süüdistajate isiklik probleem ja mitte Eesti Vabariigi oma, mis ei tunne enam seda keelt ja kultuuri ära, mille kaitsmine on ta olemasolu ainus kipakas õigustus.

Tagasi üles