Maailm liigub tiigrihüpetega väiksema privaatsuse poole. Isikuandmed ja nendest koostatud andmekogud on väärtuslik kapital, sest meil on tehnoloogia, mis suudab neid andmeid suures koguses mitut moodi töödelda ning tulemused uuteks teenusteks ja rahaks pöörata.
Juhtkiri: mäng usaldusväärsusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Me puutume argielus sellega kokku iga päev ning isegi need inimesed, kes mingil põhjusel arvutit ega internetti kunagi ei kasuta, kannavad taskus ehitus- või kingapoe kliendikaarti. Kuigi andmeid kogudes lubatakse neid kolmandatele isikutele mitte väljastada, leiduvad süsteemides sageli lukuaugud, mis teatud tingimustel ikkagi selleni viivad. Osalt näiteks ka seepärast, et inimene jätab tähelepanu pööramata n-ö meelega väikses kirjas märgitud lisaklauslitele.
Kui riik kogub isikuandmeid avalikes huvides, võib ta näiteks julgeolekukaalutlustel minna üle teatud piiri. Kui kaugele üle piiri, selle üle vaieldi palju näiteks USA eriteenistuste endise töötaja Edward Snowdeni paljastuste valguses. Rahvatervise küsimused on samuti riikidele kriitilise tähtsusega. Kui eesmärk on aktiivse tööea pikenemine, on üks selle eeldusi järjest paranev tervishoiuteenus. Selle pakkumiseks tuleb aga andmeid koguda ja analüüsida. Mida rohkem andmeid, seda efektiivsemad tulemused. Sel põhimõttel töötab ka tänases lehes esile toodud vähi sõeluuringute register, mis kogub andmeid teistest andmekogudest, kasutades x-tee andmevahetuskihti.
Oleme andmete kogumise suhtes loomuldasa skeptilised. Seda mõjutab taak elust totalitaarses riigis, kus KGB kogus ja töötles andmeid ning hiljem töötles inimesi. Demokraatlikku riiki võiksime samas ju usaldada. Eespool mainitud Snowdeni kaasuse valguses kirjutas literaat ja ettevõtja Tiit Pruuli Postimehe arvamusloos: «Mina ei taha, et /…/ keegi mu armsad inimesed õhku või maha laseks. Ja selle nimel olen ma valmis demokraatlike riikide eriteenistusel lubama sobrada ka oma kirjakastides, FB kontodel ja internetiajaloos.»
Inimestele tuleb täpselt selgitada, kus, milleks ja millises ulatuses andmeid kasutatakse ning ei saa olla nii, et lubatakse üht, kuid tehakse teist.
TTÜ professor Thomas Hollstein on tänavu teadusportaalile Novaator öelnud: kui tahame kindlustada demokraatiat, peame demokraatia pooldajatena nõudma privaatsuse ja turvalisuse austamist. See peaks meie e-riigis olema väga selgelt järgitud, olgu eesmärk kuitahes üllas. Inimestele tuleb täpselt selgitada, kus, milleks ja millises ulatuses andmeid kasutatakse, ning ei saa olla nii, et lubatakse üht, kuid tehakse teist. Demokraatlik riik ei saa lubada valskust ja lukuauke. Inimesel peab alati jääma võimalus võtta andmete töötluseks antud nõusolek tagasi.
Möödalasud andmete töötlemisel ning katteta lubadused kahjustavad riigi usaldusväärsust ja pärsivad innovatsiooni. Sajandivahetusel ellu kutsutud ja omal ajal Eesti Nokiaks peetud Geenivaramu esialgne eesmärk oli korjata kolme aastaga vabatahtlikkuse alusel 100 000 geeniproovi. Viis korda pikema aja jooksul saadi neid poole vähem.