Suhtlemine võib mõnikord tunduda iseenesestmõistetav, läbini lihtne ja labane ning see ehk panebki inimesed unustama suhtlusprotsessi olemuse, õigemini selle teise, kuid mitte vähem tähtsa poole.
Nele-Mai Olup: arvamine hõbe, kuulamine kuld
Ühelt poolt on suhtlemine teabe, ideede ja arvamuste edastamine, millega nüüdses infoühiskonnas tegeletakse rohkem kui kunagi varem ja ehk rohkem, kui oleks tarviski. Seetõttu on tänapäeva inimene suhtlusprotsessi teise poole ehk sõnumi vastuvõtmisega kimpu jäänud.
Arvamusfestival toob iga aastaga kokku üha enam osalejaid ja kuna need inimesed on Paidesse kogunenud täiesti vabatahtlikult, võib mõelda, et nad on avatumad oma arvamust esitama ning teiste arvamust vastu võtma kui need, kes sinna tulla ei soovi.
Vastuolu peitub aga selles, et tänapäeva ühiskonnas on arvamine justkui kohustuslik. Isegi nõnda, et osa arvamusfestivalile tulnud inimestest tunnistas, et vaatab viltu tuttavatele, kes olid otsustanud sinna mitte tulla. Tundub, et enne, kui ollakse jõudnud end mõne teemaga kurssi viia, peab inimesel juba olema varnast võtta oma arvamus. Jääb mulje, et selle ajaga, kui veel kuulad, mõtled ja analüüsid ehk valmistud midagi arvama, oled juba rongist maha jäänud. Kuigi ajurünnak võib koolipingis olla tõhus mõtete kogumise viis, ei anna kiirus ja selline lahmimine alati parimaid tulemusi.
Selleks et kõrvad saaksid paremini kuulata, peaksid suud rääkima oluliselt vähem ja kontsentreeritumalt.
Kooliõpilastega tehtud uuringud on näidanud, et vahetult pärast teabe kättesaamist mäletab kuulja sellest vaid poolt ning kahe päeva pärast suudab ta heal juhul meenutada vaid poolest poolt. Põhjusteks võib olla info rohkus, mitmele asjale korraga keskendumine, tähelepanu hajumine, müra või mõni muu häiriv tegur.
Kuulamistõkkeid on kokku vähemalt kümme ja kui need käivad käsikäes meie igapäevaeluga, läksid need suure tõenäosusega käiku ka arvamusfestivalil. Näiteks, tõsiasi on juba see, et lõputu jutusumin väsitab. Pealegi hakkas ühelt arvamusplatsilt kostev arutelu kõrvalplatsi häirima. Kuna arvamusplatse oli teisigi, võis ühelt lahkuda ja minna järgmisele arvamustandrile. Seal unustas üks arvajatest mikrofoni enda kätte ligi pooleks tunniks, kippus end juba kordama ja siis palus siis veel viie minuti jagu vabandust, et oli teemast kõrvale kaldunud.
Mida rohkem, seda uhkem ehk 224 arutelu, tore! Järgmisel aastal on see arv kindlasti veel suurem, hurraa! Iseasi, kas, kellele ja mille jaoks seesuguseid jututalguid sellises mahus üldse vaja on. Kui igas nurgas keegi kogu aeg ja vahetpidamata midagi arvab, siis ei jõua ükski inimene seda kõike ära kuulata, rääkimata järelduste tegemisest või ise sõna sekka ütlemisest.
Kuulamise ja tähelepanemisega on probleeme nii kahel arvamusfestivali kui aasta ülejäänud 363 päeval, kuid võti seisneb selles, et inimestel poleks vaja kuulata rohkem, vaid kuulata tuleks paremini. Selleks, et kõrvad saaksid paremini kuulata, peaksid suud rääkima oluliselt vähem ja kontsentreeritumalt.