Juhtkiri: koju tagasi odavamalt ja inimlikumalt

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sisseränne Euroopasse aina kasvab ning riikidel, kuhu rändajate tulv on suurem, kuhjuvad probleemid. Peale teiste lahendamist vajavate küsimuste tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, mida teha inimestega, kellele ei anta luba võõrasse riiki jääda. Nende naasmine kodumaale tuleb korraldada nii, et see oleks oleks vastuvõetav riigi maksumaksjale ja samas ka võimalikult inimlik nende suhtes, kelle varjupaigataotlus tagasi lükati.

Seaduse järgi peaksid sellised inimesed kodumaale tagasi pöörduma. Kuid osa neist seda ometi ei tee. Mõnikord on põhjuseks see, et varjupaika andmast keeldunud riik ei saa tagasisõidu korraldamisega hakkama – peale kõige muu on see riigile ka küllalt kulukas. Mõnikord aga on asi selles, et koduriik – näiteks Iraak – ei ole nõus tagasisaadetuid vastu võtma. Ühel või teisel moel leiab osa neist inimestest võimaluse jääda Euroopasse, illegaalselt. See aga omakorda suurendab probleeme, mis riikide ees seisavad.

Laiemalt vaadates mängivad selle küsimuse puhul rolli nii majanduslik kui ka inimlik aspekt, ja lahenduse juures tuleks silmas pidada neid mõlemat. Soome viis küsimusele läheneda, mille läinud kuul jõustunud seadus võimalikuks teeb, näitab, et inimlik lahendus võib olla ka majanduslikult kasulikum.

Nimelt saavad uue seaduse järgi sellised sisserändajad, kel Soomesse jääda ei lubata, lisaks muude naasmiskulude katmisele võimaluse taotleda toetust kodumaale tagasipöördumiseks. Summa ei ole suur, jäädes 200 ja 1000 euro vahele, sõltuvalt tagasipöörduja kodumaa arengutasemest. Osa toetussummast saab inimene kätte enne lahkumist, teise osa siis, kui on tagasi koju jõudnud.

Selline lahendus pole mitte üksnes tunduvalt inimlikum kui väljasaatmine, vaid selle juures on mitu tegurit, mis vabatahtliku naasmise riigile kasulikumaks teevad. Muidugi, majanduslikust küljest vaadates tekitab riigile kulu nii sisserändajate vastuvõtmine, nende väljasaatmine kui ka neile vabatahtliku naasmise puhul toetuse maksmine. Kuid ometi on toetuse maksmine kõigist võimalustest ühiskonnale odavaim variant. Väljasaatmist ootava inimese majutamine vastuvõtukeskuses on kallim kui vabatahtliku naasmise eest makstav raha. Pealegi leidub riike, kes võtavad tagasi vaid neid kodanikke, kes naasevad omal soovil. Seega, kui naasmine on vabatahtlik, saab inimesi toetusega veenda tagasi pöörduma ka sellistesse riikidesse, kuhu neid sunniviisil tagasi saata ei saaks, ja võimalus, et nad Euroopasse illegaalset elama jääksid, oleks küllalt tõenäoline.

Näib, et sellise lahenduse leiavad kõigist lahendustest vähem halva olevat kõik osalised. Nagu siseministeeriumi ametnik Jorma Kantola YLE-le antud intervjuus ütles, toetab ühiskond odavamat varianti, mis näeb ette piletite ostmist ja toetuste maksmist.

Kuid nii või teisiti, Euroopa maksab.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles