Lugejakiri: ministri mugavus ei tohiks muuta stiilivalikuid kuriteoks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Burkat kannab Eestis null inimest. Nulli inimese pärast miljoni inimese vabadusi piirata on arulage. Kellegi mugavuse pärast teise vabadusi piirata on samuti, kirjutab Postimehe lugeja Jaan Veski.

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna on saanud idee, mis meenutab siseminister Jüri Pihli 2008. aastal rabanud mõttevälgatust. Terava mäluga inimesed teavad, et toona prooviti keelata rahumeelselt põhiseadusliku korra muutmist nõudvad avalikud koosolekud ja meeleavaldusel näo varjamine (ka selleks sobivate esemete valdamine).

Pronksiöö-järgne hirm oli nii suur, et prooviti lubada iga avaliku koosoleku laialisaatmist viibimiskeeluga, mida politseiametnik võinuks anda kasvõi «ohu selgitamiseks». Sooviti lubada protokollimata ja dokumenteerimata vahistamisi 48 tunniks ja läbiotsimisi «isiku tuvastamiseks» ning ohtlike erivahendite otsimiseks.

Tol ajal oli justiitsministeerium paanikas siseministeeriumile tasakaalustav jõud. Justiitsminister Rein Lang märkis, et eelnõu mõned punktid on ilmselt põhiseadusega vastuolus. Eelnõu vastased tegid kampaania ja avaldasid (osa maskides) rahumeelselt meelt, kirjatükk võeti pulkadeks lahti. Läks aga läbi, et näo varjamine on kuriteo tegemisel raskendav asjaolu.

Pronksiöö sarnast pole hiljuti toimunud. Keegi burka all automaati peitnud pole, pommivööd kah mitte (spordikott sobiks mõlemaks tarbeks paremini, sest ei tõmba tähelepanu). Turvalisus ei saa seega argumendiks olla. Ma ei näe algatust kottide ega pakiruumide keelustamiseks.

Hullude Päevade nn kiletondid. Foto: Peeter Langovits
Hullude Päevade nn kiletondid. Foto: Peeter Langovits Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Nalja pärast on plaanis ebaseaduslikuks muuta hoopis klounid, Hullude Päevade kollased kiletondid, ning tuisuga salli nina ette kiskunud (või vihmavarju peadligi tõmmanud) jalakäija. Samamoodi ka kalipsos purjelaudurid, kiivriga trikiratturid ja liiga katva nokamütsi ning päikeseprillidega isikud. Ilmselt on tegemist tõrjemaagiaga. Järsku peaks rajama maagia ministeeriumi?

Seadused ei ole nalja tegemise vahend.

Kes ei soovi ühiskonda, kus inimene sooritab oma teadmata päevas viis keelatud tegu (mille avastamine sõltub ametniku tujust), ei peaks soovima burkakeeldu. Tuulistel talvehommikutel on muidu Eestis 700 000 kurjategijat ja üks silmakirjalik riik.

Ühiskond, mis väärtustab oma vabadust, ei peaks likvideerima seda tondihirmus. USA tõestas aastal 2001, et suurriik oma saba jahtimas on ohtlikum kui kogu maailma terroristid. Liiklus, tervishoid, haridus ja tööturg on objektiivselt mõõtes sadu kordi suuremad mured. Inimesi elab halvasti või sureb nende valdkondade tõttu sadu kordi rohkem.

Riigid omavahel võitlemas on suurim oht, mida inimkond tänaseni on näinud, kuid inimmõistusele ei mõju harjumuspärased ohud. Et kuskil ootab stardikäsku rohkem tuumarelvi, kui on maailmas Tallinna-suuruseid linnu, pole piisavalt seksikas hädaoht.

Kui keegi tahab uut seadust, peavad tal olema argumendid.

Kellegi heaolu peab olema ohus. Mis on Tsahkna argumendid? Tema väljaütlemisest selgub ainult «meie ühiskonnale omane, et inimesed on tuvastatavad». Minu arust minister eksib ja tema mugavus ei tohiks muuta teiste stiilivalikuid kuriteoks.

Kui keegi leiab, et ta põhimõtted nõuavad pea katmist rohkem kui Kihnu rätikuga, ei tohiks tal oma rahvariietes käimine keelatud olla. Kui ta tunneb, et peab nii tegema sotsiaalse surve tõttu, oleks aga tema trahvimine ebaloogiline. Mõjutada tuleks surve avaldajat, mitte ebaõiglasele survele järeleandjat.

Praegu reaalset küsimust pole. Burkat kannab Eestis null inimest. Nulli inimese pärast miljoni inimese vabadusi piirata on arulage. Kellegi mugavuse pärast teise vabadusi piirata on samuti. Tsahkna tegevus meenutab õpetlikku juttu sibist, kes töö ajal ärritudes kätega vehkima hakkas.

Keelatud võiks olla hoopis kellegi sundimine midagi kandma või keelamine midagi kandmast, kui see pole tööks oluline signaal- või kaitseriietus. Kusjuures, arutelu hõlmab ka koolivorme. Nende tagaihkamine on soov isiku vabadust piirata ilma mingi mõjuva põhjuseta, kui me ei tunnista just, et kiusamine on käest ära, ja tegu on... sotsiaalkaitseriietusega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles