Iga kord, kui juhtub midagi nii traagilist nagu eile Tartumaal, raputab see meid kõiki. Eelkõige lähedasi, vanemaid, kes kaotasid õnnetuse tõttu olulise osa oma elust. Kuid õnnetuse mõju on laiem. Abitus elu järsu ja ebaõiglase lõppemise pärast paneb kümned tuhanded inimesed otsima süüdlasi, kiruma riiki, noori, liikluskorraldust ja välja pahvatama esimesena pähe tulevaid lahendusi. Ehkki tegelikult pole just ülemäära selge, mis on see probleem, mida lahendama peaks. Kes on süüdi? Mida teha, et niisuguseid asju enam ei juhtuks?
Juhtkiri: surm juhtub ju kusagil mujal, kellegi teisega
6. august 2015, 10:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On loomulik ja inimlik, et niisuguse sündmusega hakkama saamiseks püüame süüdlast kuidagi klassifitseerida, ratsionaalselt paika panna – eilse jubeda õnnetuse tausta avanedes pole seda ka eriti raske teha. Vast tasuks siiski, kasvõi inimlikkuse pärast, olla eelkõige kaastundlik hukkunute lähedaste suhtes. Tartumaa katastroofis kaotas elu neli noort inimest.
Tõsi on, et kõik, mis sai valesti olla, valesti ka oli. Purjus kihutaja, vana masin. Juhil seljataga halvas mõttes muljetavaldav paturegister: juhiluba purjus peaga juhtimise eest ära võetud, muudegi pahategude eest karistatud.
Küllap on populaarne see seisukoht, mida eile väljendas justiitsminister Urmas Reinsalu: korduvate liiklusrikkujate karistused tuleb karmimaks muuta. Küsimus on aga, kas karistuspoliitikaga on ikka võimalik seesuguseid katastroofe ära hoida või on tegu lihtsalt jõulise, ent tulemusteta reaktsiooniga üksikjuhtumile. Nüüdsed korduvad karistused ei teinud eilsele surmakutsarile selgeks, et ei iseenda ega teiste inimeste eluga ei tohi niimoodi riskida. Miks peaks arvama, et suuremad karistused hirmutavad selliseid äärmuslikke tegelasi rohkem kui senised?
Eile Kuku raadiole antud intervjuus ütles politsei- ja piirivalveameti vanemkomissar Riho Tänak, et aastas tabab politsei autoroolist umbes 8000 joobes juhti, karistustega saaks muuta aga ehk ainult veerandit sellistest inimestest. Seega, ülejäänud kolmveerandi jaoks ei ole ka karistustest abi.
Kuid mis siis aitaks? Ainus, millest abi oleks, on see, kui ühiskonnas kujuneksid hoiakud, et selliste surmakutsaritega autosse ei minda. Et neid rooli taha ei lasta. Hoiakud, mis annaks selge signaali, et roolijoodikute käitumine ei ole tolereeritav. Et see ei ole lõbus, et see ei ole kangelaslikkus. See on kuritegu enda, aga eriti teiste suhtes.
Just hoiakute kujundamine on see, millega on vaja tööd teha. Arvamus, et minuga midagi ei juhtu, sest õnnetused juhtuvad kusagil mujal ja kellegi teisega, on mitte üksnes vale, vaid ka väga ebaõiglane kõigi teiste suhtes.