Postimees 1911. aastal: tahame ajaloolikku tõtt kätte saada

Ajalooliste mälestuste korjamine. Selle järgi, kuidas korjamisest osa võetakse, laiendatakse järkjärgult korjamise piirisid. Eesti Kirjanduse Seltsi ajalootoimekond loodab, et osavõtmine elavaks läheb. Juba nüüd on mitmeltpoolt hinnalist materjali pakutud ehk erapalvete pääle kingitud. Arusaamine ajalooliste mälestuste tähendusest näitab õige laialine olevat. Meie märgime nende tähendusest ainult kahte asja.

Ta on esmalt ajaloolik ja teaduslik. Mälestuste korjamise, korraldamise ja läbitöötamise varal tahame meie ajaloolikku tõtt kätte saada, nii kaugelt kui meie tõele ülepää ligi pääseme. Meie püüame ilma kõige kõrvalise mõtteta ja sihita lihtsalt teada saada ja valge ette tuua, kuidas vanasti oldi ja elati, kuidas ilutseti ja kurdeti, kuidas kannatati ja mis jagas jõudu kanda.

Teiseks võiks ajaloolikuks tõeks tunnistatud asjaolust mõnda järeldada, mis meie rahvast tema praegustes ja tulevastes eluvõitlustes julgustaks ja juhataks. Vahest selgub mineviku ajaloolisest valgustusest, et meie rahvas sagedasti nagu haua ääre pääl on kõndinud ja lootuseta seisukorras on viibinud. Vahest kuuleme, mis asi võimatuid olukordi siisgi on aidanud välja kannatada: põhjamaa rahvaste omane visadus ja töökus, kokkuhoidmine ja vähesega leppimine. Vististi näeme ka – iseäranis uuemal ajal – palju inetusi, lõhesid, äraandmist. Inimesed, kes laiade ringkondade meelest auumehed olnud, langevad ehk põlgatavate kilda; teised, keda nende eluajal lülli tõmmati, tõusevad ehk lugupeetavaks. See oleks ajaloo kohus ja rahva südametunnistuse ehk avaliku hääle õigele teele tagasiaitamine.

06.08.1911